Retke toimumisaeg 10.10.2024
Ühel sügisesel õppesessiooni päeval toimus kahe kursuse LG-23 ja LG-24 ühine väljasõit Lõuna-Läänemaale. Väljasõiduks tuli meie grupi (LG-23) igal õpilasel valida omale meelepärane teema ja valmistada ette kuni 15 minuti pikkune giiditekst. Kokku ettekande tegijaid oli 13. Marsruut oli põnev ja teemad väga huvitavad. Kaasas meiega kutseõpetajad Kaire Reiljan ja Marje Loide.
Nimetaksin ära ka need 13 teemat siinkohal:
Kasari jõgi, Kasari sild, luhaniidud, Eerik Kumari, Keemu vaatetorn ja lindude ränne, rannaniidud, haigrukolooniad, Metsküla Näärikivid, Salevere salumägi, Salevere salumets, Kõmsi kivikalmed, Tuhu raba ja Karuse kirik.
Nimetaksin ära ka need 13 teemat siinkohal:
Kasari jõgi, Kasari sild, luhaniidud, Eerik Kumari, Keemu vaatetorn ja lindude ränne, rannaniidud, haigrukolooniad, Metsküla Näärikivid, Salevere salumägi, Salevere salumets, Kõmsi kivikalmed, Tuhu raba ja Karuse kirik.
Järgnevad pildid räägivad juba enda eest! Pildiseeria lõppu on lisatud minu väljavalitud teema - Tuhu raba esitluse tekst.
Tuhu looduskaitsealal (pindala 3927 ha) on 3 sihtkaitsevööndit:
1) Tuhu soo, mis asub ida pool
2) Tuudi raba jääb lääne poole
3) Torgu õõtsiksoo, mis asub lõunaosas.
Tuhu looduskaitseala kuulub Natura 2000 võrgustikku, mis on Euroopa Liidu looduskaitsealade süsteem eesmärgiga kaitsta haruldaste või ohustatud loomade, lindude elupaiku ja taimede kasvukohti. Kaitseala põhilise osa moodustabki TUHU SOO, mis on üks suur madalsoo, mille servas on aga esindatud ka siirdesoo ja raba. See soo on pikk 7-8 km. Tuhu soostik on Lääne-Eesti üks suurimaid, aga ka noorimaid soostikke (Marimetsa üks vanimaid).
See soostik hakkas moodustuma suhteliselt hiljuti– umbes 5000 a tagasi. Teiste rabade vanus Eestis ulatub sageli kuni 10 000 aastani. Soostumise protsess algas pärast viimast jääaega, kui Läänemeri taandus ja ala jäi madalaks, niiskeks ning vesiseks. Olid head tingimused turba kogunemiseks. Sõjajärgselt püüti küll sood kuivendada, kuid õnneks jäi siiski suurem osa inimtegevusest puutumatuks, aga ligikaudu kolmandik on ikkagi kuivendusega rikutud ning muudetud põldudeks kirde osas.
Terve matkaraja ulatuses (950m) on võimalik vaadelda soo erinevaid etappe. Rajal on selleks ka paigaldatud ka 3 väikest tutvustavat infotahvlit. Siinkohal lühike ja kiire meeldetuletus sooetappidest:
*madalsoo – see on soo arenemise esimene aste. Niisugune soo toitub põhjaveest.
*siirdesoo – areneb madalsoost, turbamätastel kasvavad rabataimed, nende vahel madalsoo taimed. Selline etapp on soo arenguloos enamasti lühiajaline (ca paarsada aastat). Siin ulatuvad juured veel põhjaveeni. Paikneb enamasti rabade servaaladel.
*kõrgsoo ehk raba – areneb siirdesoost ja on soo arenemise viimane etapp. Niisugune soo saab vett ja toitaineid üksnes sademetest. Taimede kasv on aeglustunud, sest pole toitaineid.
Väike ülevaade Torgu õõtsiksoost. Õõtsiksoo on sarnane taimestiku poolest madal- ja siirdesoole, tekib sooaladel või rabade servaaladel. Taimekooslus, kus kamar on moodustunud kas mudas või või vees kasvavatest taimedest. See on linnurikkaim ala kus võib kohata kaljukotkast, rabapüüd, metsist, loorkulle, sookurge. Kaljukotkas on ikkagi Eesti võimsaim röövlind ja I kaitsekategooriaga lind. Eestis arvatakse pesitsevat 60 -65 paari. Tuhu soo ongi kujunenud kaljukotkaste vaatlejatele lemmikkohaks, sest ligipääs on hea.
Madalsoo sobib ka hästi erinevatele kurvitsalisetele nagu - kiivitajad, väike- ja suurkoovitajad, mudatildrid, punajalgtildrid. Elutseb siin ka soorüdi. See on kõige kurvitsaliste rikkamaid piirkondi Eestis. Haruldaseim pesitsev linnuliik siin Tuhu soos on selline kurvitsaline nagu mustsaba-vigle. Nende arvukus on aastatega aina kahanenud ja neid võib kohata harva üksnes Läänemaal ja Emajõe-Peipsi kandis. Neid arvatakse Eestis olevat üldse 600-1000 paari. Haruldase linnu pilti on võimalik näha vaatetorni juures asuval stendil. Et kõiki neid linde siin kaitsta moodustati 2004.a. Tuhu-Kesu linnuala. Peale Tuhu soo jääb selle alla veel Lihula raba ja Avaste soo.
Matk algab madalsoost – tasane, mätasteta, lage, vesine ala, üksikute sookaskedega, aga liigirikas. Siin madalsoos kasvab veel ka madal kask, mis on 1,5-2,5 m kõrgune. Madalsoos kasvavad - soopihl ja ubaleht (väga dekoratiivne õitsemise aegu). Mõlemad kasvavad vees. Taimede pildid on raja esimesel infotahvlil. Lääne-Eesti madalsood on käpaliste poolest suhteliselt rikkad ja ka siin leidub neid kaitsealuseid taimi - soohiilakas, kõdu-koralljuur, väike käopõll. Üks põnev taim siin madalsoos on - HARILIK VESIHERNES (veetaim), mis on putuktoiduline taim, püüab väikseid putukaid vee all.
Edasi minnes madalsoost muutub maastik mättaliseks, lisanduvad turbasamblad, ilmuvad kidurad männid - algab siirdesoo. Siirdesoos kasvab madala põõsana siin vaevakask e rabakask (20-120 cm), ka madal kask, mis mujal Eestis eriti ei kasva. Selles soos kasvab siin selline kaitsealune taim nagu HARILIK PORSS (III kat), päris rabas porss ei kasva. Kõrgus taimel 0,3-1,5 m. Eestis kohtab porssi peamiselt lääneosas. Porss on kõige kergemini äratuntavamaid põõsaid (kollased vaigu-näärmed eritavad meeldivat, magusat lõhna). Varasemalt tehti õlut, nüüd on selgunud, et porsaõllel on halb mõju jooja tervisele – mürgistust tekitab. Siirdesoost leiab veel jõhvikat ehk kuremarja, alpi jänesvilla ja tupp-villpead. Alpi jänesvilla tutid (pähikud) on õrnemad, pehmemad kui tupp-villpeade omad.
Matkaraja viimane ots kulgeb kõrgsoos ehk rabas, seal turbasammalde kõrval kasvavad tavalised rabataimed nagu sookail, kanarbik, jõhvikas, kukemari. Turbasammalde mätastel kohtab ka rabamurakat, millel on eraldi isas- ja emastaimed. Isastaimed õitsevad, aga ei vilju kunagi. Selle järgi saaki ei saa ennustada. Turbasambla kõrval jääb ellu ka küüvits (rabade kääbuspõõsas, vars puitunud), seda siin ka esineb. See taim on küllalt mürgine, suhu niisama toppida ei maksa, kuigi teatud juhtudel kasutatakse teda ravimtaimena (naistehaiguste puhul). Sookail, mis on vänge lõhnaga, aga on ka mürgine. Tema mürgisus on mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite tõrjel (hiirte, koide, kirpude ja lutikate). Teda on kasutatud ka taimekaitses. Ka kanarbikule meeldib siin rabas kasvada, sest taim vajab happelist pinnast. On ka heaks ravimtaimeks. Seda kasutati närvide rahustamiseks, aitab leevendada stressi ja ärevust. Koos kanarbikuga kasvab KUKEMARI. Eesti üks vähemtuntud toidukõlbulik mari. Meist põhjapoolsemate rahvaste seas on au sees kukemarjahoidised ja naps, nii Islandil kui ka mujal Skandinaavias. Ravimtaimena on kukemarja kasut külmetushaiguste vastu.
Kõige sagedasem taim Eesti rabades on turbasammal. Turbasambla liike on Eestis 38. Sagedasem on pruun ja lillakas turbasammal. Seda lillakat on siin ka ilusti näha. Turbasammal kasvab otse ülespoole. Alumised osad lagunevad ja kuhjuvad turbana. Turbakihi aastane juurdekasv on keskmiselt 1mm. Siin turba sügavus on 5 m, seega raba vanus 5000-5500 a.
Raja viimasesse otsa on ehitatud vaatetorn, 5 m kõrgune. See unikaalne vaatetorn valmis 2017a lõpus RMK ja Eesti Kunstiakadeemiaga koostöös. 2016. aasta sügisel töötasid tudengid, kes alles õpinguid alustasid välja 15 erinevat vaatetornikavandit, millest üks –TREPP – valiti välja Tuhu sohu ehitamiseks.
1) Tuhu soo, mis asub ida pool
2) Tuudi raba jääb lääne poole
3) Torgu õõtsiksoo, mis asub lõunaosas.
Tuhu looduskaitseala kuulub Natura 2000 võrgustikku, mis on Euroopa Liidu looduskaitsealade süsteem eesmärgiga kaitsta haruldaste või ohustatud loomade, lindude elupaiku ja taimede kasvukohti. Kaitseala põhilise osa moodustabki TUHU SOO, mis on üks suur madalsoo, mille servas on aga esindatud ka siirdesoo ja raba. See soo on pikk 7-8 km. Tuhu soostik on Lääne-Eesti üks suurimaid, aga ka noorimaid soostikke (Marimetsa üks vanimaid).
See soostik hakkas moodustuma suhteliselt hiljuti– umbes 5000 a tagasi. Teiste rabade vanus Eestis ulatub sageli kuni 10 000 aastani. Soostumise protsess algas pärast viimast jääaega, kui Läänemeri taandus ja ala jäi madalaks, niiskeks ning vesiseks. Olid head tingimused turba kogunemiseks. Sõjajärgselt püüti küll sood kuivendada, kuid õnneks jäi siiski suurem osa inimtegevusest puutumatuks, aga ligikaudu kolmandik on ikkagi kuivendusega rikutud ning muudetud põldudeks kirde osas.
Terve matkaraja ulatuses (950m) on võimalik vaadelda soo erinevaid etappe. Rajal on selleks ka paigaldatud ka 3 väikest tutvustavat infotahvlit. Siinkohal lühike ja kiire meeldetuletus sooetappidest:
*madalsoo – see on soo arenemise esimene aste. Niisugune soo toitub põhjaveest.
*siirdesoo – areneb madalsoost, turbamätastel kasvavad rabataimed, nende vahel madalsoo taimed. Selline etapp on soo arenguloos enamasti lühiajaline (ca paarsada aastat). Siin ulatuvad juured veel põhjaveeni. Paikneb enamasti rabade servaaladel.
*kõrgsoo ehk raba – areneb siirdesoost ja on soo arenemise viimane etapp. Niisugune soo saab vett ja toitaineid üksnes sademetest. Taimede kasv on aeglustunud, sest pole toitaineid.
Väike ülevaade Torgu õõtsiksoost. Õõtsiksoo on sarnane taimestiku poolest madal- ja siirdesoole, tekib sooaladel või rabade servaaladel. Taimekooslus, kus kamar on moodustunud kas mudas või või vees kasvavatest taimedest. See on linnurikkaim ala kus võib kohata kaljukotkast, rabapüüd, metsist, loorkulle, sookurge. Kaljukotkas on ikkagi Eesti võimsaim röövlind ja I kaitsekategooriaga lind. Eestis arvatakse pesitsevat 60 -65 paari. Tuhu soo ongi kujunenud kaljukotkaste vaatlejatele lemmikkohaks, sest ligipääs on hea.
Madalsoo sobib ka hästi erinevatele kurvitsalisetele nagu - kiivitajad, väike- ja suurkoovitajad, mudatildrid, punajalgtildrid. Elutseb siin ka soorüdi. See on kõige kurvitsaliste rikkamaid piirkondi Eestis. Haruldaseim pesitsev linnuliik siin Tuhu soos on selline kurvitsaline nagu mustsaba-vigle. Nende arvukus on aastatega aina kahanenud ja neid võib kohata harva üksnes Läänemaal ja Emajõe-Peipsi kandis. Neid arvatakse Eestis olevat üldse 600-1000 paari. Haruldase linnu pilti on võimalik näha vaatetorni juures asuval stendil. Et kõiki neid linde siin kaitsta moodustati 2004.a. Tuhu-Kesu linnuala. Peale Tuhu soo jääb selle alla veel Lihula raba ja Avaste soo.
Matk algab madalsoost – tasane, mätasteta, lage, vesine ala, üksikute sookaskedega, aga liigirikas. Siin madalsoos kasvab veel ka madal kask, mis on 1,5-2,5 m kõrgune. Madalsoos kasvavad - soopihl ja ubaleht (väga dekoratiivne õitsemise aegu). Mõlemad kasvavad vees. Taimede pildid on raja esimesel infotahvlil. Lääne-Eesti madalsood on käpaliste poolest suhteliselt rikkad ja ka siin leidub neid kaitsealuseid taimi - soohiilakas, kõdu-koralljuur, väike käopõll. Üks põnev taim siin madalsoos on - HARILIK VESIHERNES (veetaim), mis on putuktoiduline taim, püüab väikseid putukaid vee all.
Edasi minnes madalsoost muutub maastik mättaliseks, lisanduvad turbasamblad, ilmuvad kidurad männid - algab siirdesoo. Siirdesoos kasvab madala põõsana siin vaevakask e rabakask (20-120 cm), ka madal kask, mis mujal Eestis eriti ei kasva. Selles soos kasvab siin selline kaitsealune taim nagu HARILIK PORSS (III kat), päris rabas porss ei kasva. Kõrgus taimel 0,3-1,5 m. Eestis kohtab porssi peamiselt lääneosas. Porss on kõige kergemini äratuntavamaid põõsaid (kollased vaigu-näärmed eritavad meeldivat, magusat lõhna). Varasemalt tehti õlut, nüüd on selgunud, et porsaõllel on halb mõju jooja tervisele – mürgistust tekitab. Siirdesoost leiab veel jõhvikat ehk kuremarja, alpi jänesvilla ja tupp-villpead. Alpi jänesvilla tutid (pähikud) on õrnemad, pehmemad kui tupp-villpeade omad.
Matkaraja viimane ots kulgeb kõrgsoos ehk rabas, seal turbasammalde kõrval kasvavad tavalised rabataimed nagu sookail, kanarbik, jõhvikas, kukemari. Turbasammalde mätastel kohtab ka rabamurakat, millel on eraldi isas- ja emastaimed. Isastaimed õitsevad, aga ei vilju kunagi. Selle järgi saaki ei saa ennustada. Turbasambla kõrval jääb ellu ka küüvits (rabade kääbuspõõsas, vars puitunud), seda siin ka esineb. See taim on küllalt mürgine, suhu niisama toppida ei maksa, kuigi teatud juhtudel kasutatakse teda ravimtaimena (naistehaiguste puhul). Sookail, mis on vänge lõhnaga, aga on ka mürgine. Tema mürgisus on mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite tõrjel (hiirte, koide, kirpude ja lutikate). Teda on kasutatud ka taimekaitses. Ka kanarbikule meeldib siin rabas kasvada, sest taim vajab happelist pinnast. On ka heaks ravimtaimeks. Seda kasutati närvide rahustamiseks, aitab leevendada stressi ja ärevust. Koos kanarbikuga kasvab KUKEMARI. Eesti üks vähemtuntud toidukõlbulik mari. Meist põhjapoolsemate rahvaste seas on au sees kukemarjahoidised ja naps, nii Islandil kui ka mujal Skandinaavias. Ravimtaimena on kukemarja kasut külmetushaiguste vastu.
Kõige sagedasem taim Eesti rabades on turbasammal. Turbasambla liike on Eestis 38. Sagedasem on pruun ja lillakas turbasammal. Seda lillakat on siin ka ilusti näha. Turbasammal kasvab otse ülespoole. Alumised osad lagunevad ja kuhjuvad turbana. Turbakihi aastane juurdekasv on keskmiselt 1mm. Siin turba sügavus on 5 m, seega raba vanus 5000-5500 a.
Raja viimasesse otsa on ehitatud vaatetorn, 5 m kõrgune. See unikaalne vaatetorn valmis 2017a lõpus RMK ja Eesti Kunstiakadeemiaga koostöös. 2016. aasta sügisel töötasid tudengid, kes alles õpinguid alustasid välja 15 erinevat vaatetornikavandit, millest üks –TREPP – valiti välja Tuhu sohu ehitamiseks.
Vaatetorn nimega - Trepp
|
Kõrgsoo ehk raba infotahvel
|
Siirdesoo infotahvel
|
Madalsoo infotahvel
|
