Retke toimumisaeg 31.10.2024
RMK kodulehel kirjeldatakse rada niimoodi: loodusõpperada tutvustab Harjumaal Saue vallas asuvat Valgejärve maastikukaitseala ja selle ümber asuvaid loodusväärtusi. Infotahvlitel ja väikestel infoalustel on Valgejärve kujunemise kaart ja läbilõige ning metsatüüpide tutvustused. Õpperaja pikkus on 6,5 km ning selle algus ja lõpp asuvad Järveotsa järve kaldal. Kaasas meiega kolm kutseõpetajat - Kaire Reiljan, Marje Loide ja loodusemees ning Nõva looduskooli Looduse tutvustaja Marko Valker.
RMK kodulehel kirjeldatakse rada niimoodi: loodusõpperada tutvustab Harjumaal Saue vallas asuvat Valgejärve maastikukaitseala ja selle ümber asuvaid loodusväärtusi. Infotahvlitel ja väikestel infoalustel on Valgejärve kujunemise kaart ja läbilõige ning metsatüüpide tutvustused. Õpperaja pikkus on 6,5 km ning selle algus ja lõpp asuvad Järveotsa järve kaldal. Kaasas meiega kolm kutseõpetajat - Kaire Reiljan, Marje Loide ja loodusemees ning Nõva looduskooli Looduse tutvustaja Marko Valker.
Külmaseen
|
 Vanad osjad
|
Karupuu
|
Kattekold
|
Valgejärve väljasõidul pidi valima endale igaüks teema ja tegema selle kohta kuni viieteist minuti pikkuse ettekande. Minu valitud teema puudutas rabataimi. Alljärgnevalt on võimalik tutvuda minu ettekande sisuga, mis kirja sai küll natuke pikem kui suuline esitlus ise.
TÜÜPILISED RABATAIMED
*Rabades sõltuvad taimede kasvutingimused turbast ja turbasammaldest.
Samblarindes valitsevadki TURBASAMBLAD, mis kõige sagedasem taim Eesti rabades. Ilma turbasammaldeta poleks raba olemaski. Kõik rabade taimed peavad võistlema turbasammaldega. Turbasambla liike on Eestis 38, mis võivad olla erinevat värvi. Sagedasem on pruun ja lillakas turbasammal. Turbasamblad, nagu ka teised samblad kõdunevad ja kasvavad üheaegselt. Neil pole juuri. Ta kasvab otse ülespoole st tipust kuni 1 cm aastas. Alumised osad lagunevad ja kuhjuvad turbana. Turbakihi aastane juurdekasv on keskmiselt 1mm. Iga turbasambla elusa raku kõrval on surnud rakk. Surnud rakkudes hoitakse taime veevarusid. Taim suudab eluks vajaliku vee imeda ka niiskest õhust. Neil on suur veeimavusvõime. Kuiv sammal on 20 x kergem kui märg.
*Rohttaimi on rabades vähe, kõrrelisi (ka rohttaimed) ei kohta peaaegu üldse.
Rohttaimedest kasvavad siis tuppvillpead, rabamurakad, huulheinalised.
TUPP-VILLPEAD on üldiselt kõige tähtsam rabas kasvav rohttaim. Kasvavad rabas mätastena koos turbasammaldega, need taluvad hästi happelist keskkonda. Tupp-villpea on ainus villpeade hulgast, kelle varre tipul on vaid üks tutt. Valgetest karvastest tuttidest on ka taime perekonnamimi tulnud. Taim on hästi märgatav alates juunist, kui raba on kaetud viljatuttide valge vaibaga. Need villatutid on tegelikult äraõitsenud õisikud. Õitseb see taim hoopis aprillis või mai alguses, aga sel ajal pikki valgeid karvu ei ole. Karvade asemel paistavad silma väikesed hallikad õite kande- ja kattelehed ning kollastest tolmukapeadest värvunud õied. Taime kõrgus kuni 80 cm, paljuneb seemnetega. Ta on üks olulisemaid turvast moodustavaid taimi (koos turbasamblaga). Kuna tihedas turbakihis jääb õhku väheseks, siis ei lagune taime osad täielikult ja ei teki muld, vaid turvas. Turvas koosnebki poollagunenud taime osadest.
RABAMURAKAS - kasvab märjemal raba osal, turbasammalde mätastel. Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi, sest viljad on maitsvad, sisaldavad C-vitamiini. Poolküpsena korjatud vili veel järelvalmib. Kõik murakataimed ei kanna marju, eraldi on isas- ja emastaimed. Marjad valmivad ainult emasõitega taimedel. Isastaimed õitsevad, aga ei vilju kunagi. Selle järgi saaki ei saa ennustada. Aga ka emasõite olemasolu ei taga ilmtingimata suurt saaki. Õied peavad saama tolmeldatud. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Üksik õis on avatud vaid paar päeva. "Murakamarjad" on tegelikult botaaniliselt koguluuviljad, mis tähendab, et "mari" koosneb pisikestest terataolistest luuviljadest, mida on ühes viljas mitukümmend. Kogu taime tarvitatakse rahvameditsiinis ja ka teaduslikus arstiteaduses (omab verd parandavat ja puhastavat toimet, sisaldab aktiivsed ained pahaloomuliste kasvajate vastu). Rabamurakat aetakse segamini soomurakaga e mesimurakaga, nagu soid ja rabasidki. Soomurakas kasvab viljakamal mullal kui rabamurakas. Seda taime tunnevad ilmselt vähesed.
ÜMARALEHINE HUULHEIN - rabades leiduvatest huulheinalistest kõige tavalisem ja tuntum loomtoiduline taim Eestis on ümaralehine huulhein. Kutsutakse ka huulerohuks. Huulheinal on ümmargused lusika-kujulised lehed, mis on üleni kaetud karvadega, millel on kleepuvad otsad. Nendele jäävad putukad kinni ja hiljem seedib ära. Püüavad tavaliselt kuni kahe mm pikkuseid pisikesi putukaid. Suuremad on liiga tugevad ja jõuavad end lahti rabeleda. Ümaralehine huulhein on ka meie huulheintest kõige tugevama ravitoimega. Raviomadustega on nii lima kui ka huulheina mahl. Varem arvati, et sellel omapärasel taimel on nõiavõim. Apteekrid valmistasid temast ekstrakti ja nimetati seda eluveeks. Sellistekstrakti on kasutatud seespidiselt hingamisteede haiguste raviks (läkaköha ravimina). Taimel on tugev bakteritevastane. Kõige enam on teda kasutatud igasuguste nahahädade vastu.
PIKALEHINE HUULHEIN - kasvab samuti eelkõige rabades. Taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav, millest esimene on tavalisem. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka teistest suuremat saaki püüda, isegi kuni cm putukaid, eelkõige kahetiivalisi. Kuinäiteks mõni sääsk või kärbes lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil püütud toit seeditakse. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et turbamättal kasvades ei saa ta juurtega toitu kätte. Huuleohatisele pandi huulheina lehti peale vanasti. Eestis on kasutatud rohkem silma- ja kõrvahaiguste vastu.
*Kõigis rabades on hästi arenenud see puhmarinne.
Puhmastest nimetaksin kukemarja, jõhvikat, pohla, harilik küüvits, hanevits, kanarbik, sookail, mis kõik on igihaljad. Kõik kuuluvad sugukonda kanarbikulised. Peaaegu kõikide taimede juured teevad toitainete hankimiseks koostööd seentega. Nimelt ümbritsevad rabataimede juuri seeneniidid, mille harud ulatuvad kaugemale, et saada pinnasest paremini toitaineid kätte. Niimoodi varustavad nad nendega taimi. Seentega koos moodustavad juured siis mükoriisa, et just kehvades tingimustes lihtsamini toime tulla.
KÜÜVITS - on tavaline rabade kääbuspõõsas, igihaljas, tähendab, et tema vars on puitunud nagu suurtel põõsastel, ent ta on väga väikesekasvuline. Küüvitsal on kitsad nahkjad lehed, mis aitavad vett kokku hoida. Küüvitsa kõrgus on 5 cm kuni 40 cm. Kui kõrgemat kasvu rabataimed samuti hästi edenevad, siis jääb küüvits nende vahel kiratsema. Lagedates rabades on tal vähem konkurente. Sobivates tingimustes võib vahel juuni algul kogu maa küüvitsa õitest särada. Kui tolmeldajaid on küüvitsal vähe, siis ei arene ka tema seemned korralikult. Küüvitsa õit on aga putukatel raske tolmeldada ja nii saavad sellega vaid vähesed hakkama. Küüvitsa õite värvus muutub aja jooksul veidi. Kui need puhkevad, siis on õied roosakaspunased. Vähehaaval punased toonid nõrgenevad ja valged saavad ülekaalu. Lõpuks on küüvitsa õied täiesti lumivalged. See taim on küllalt mürgine, suhu niisama toppida ei maksa, kuigi teatud juhtudel kasutatakse teda ravimtaimena (varasemalt hambavalu vastu, naistehaiguste puhul). Üks rahvapärastest taime nimetustest ongi naistepaju. Küüvitsal on suur parkainesisaldus ja temast saab musta värvainet.
HANEVITS - sellel taimel on mitmeid sarnaseid tunnuseid k ü ü v i t s a g a, kellega ta sageli jagab ühist kasvukohta. Samas on küüvitsal ja hanevitsal olemas hulk tunnuseid, mis teeb nad kergesti eristatavateks - lehe alumiste külgede järgi. Hanevitsa lehel võime seal näha tihedaid roostevärvi plekke, just nagu oleks mõni seenhaigus kallal. Küüvitsa lehe alakülg on aga täiesti valge, see on tingitud paksust vahakihist. Hanevits on kõrgekasvulisem, suuremate ja teist värvi lehtedega kui küüvits.
SOOKAIL - selle taime tunneb arvatavasti igaüks, tal on iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, on ta rahva seas saanud nime päävalurohi. Kui seda pikalt ja intensiivselt sissehingatavõib see olla tervisele kahjulik, põhjustada häireid aju töös, isegi teadvuse kadu. Tema mürgisus on mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite tõrjel (hiirte, koide, kirpude ja lutikate). Vanasti pesti sellega põrandaid, et tõrjuda kirpe ja putukaid. Teda on kasutatud ka taimekaitses. Sookailul on tugev baktereid hävitav toime. Sookail on üks parimaid köharohtusid. Tee tegemiseks sobib kõige paremini korjata septembrist aprilli lõpuni, siis pole nii palju mürgist ledooli ehk eeterlikku õli. Sookail on ka hea meetaim, kuid seda ei tohi tarvitada kuumutamata.
KANARBIK - sellele taimele meeldib rabas kasvada, sest vajab happelist pinnast. Paistab olevat leplik taim, kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vähesed peale tema hakkama saavad. Kui pinnas võib olla väheviljakas ja kuiv, siis valgust peab kanarbiku kasvukohas olema rohkesti. Ta armastab päikesepaistet. Kanarbik on meie taimedest üks suurema nektarihulgaga. Kanarbikutaimedel võibki näha massiliselt mesilasi, sest on väga hea laialt tuntud meetaim, annab tumedat, veidi mõrkja maitsega mett. On ka heaks ravimtaimeks. Seda kasutati närvide rahustamiseks, aitas leevendada stressi ja ärevust.
HARILIK KUKEMARI - Eestis üks vähetuntud toidukõlbulik mari. Sageli kasvab koos kanarbikuga. Kukemarja lehed on mõne mm pikkused, väga kitsad ja tumerohelised. Tegelikult on kukemarja lehed laiemad, kuid need on alati kokku rullunud.Kukemari on meil küll üpris tavaline, kuid marjataimena teda meil kuigivõrd ei kasutata. Selleks on kaks põhjust. Esiteks tunduvad viljad üpris maitsetud ja suurte seemnetega. Ja teiseks asume meie kukemarja jaoks liiga lõunas ja meie taimedel kehvadel aastatel marju üldse ei tekigi. Põhjapoolsetel tundraaladel sageli näha terveid kukemarjavälju. Külmemate alade kukemarjad on maitsvamad, mahlakamad. Seega on meist põhjapoolsemate rahvaste seas kukemarjahoidised ja naps hinnas, nii Islandil kui ka mujal Skandinaavias. Ravimtaimena on kukemarja kasutatud külmetushaiguste vastu. Kukemarja teatakse mitmete rahvapärase nimetusega nagu – linnusilmad või kukesilmad, sest mustjad marjad meenutavad linnu silmi.
JÕHVIKAD on oma nime saanud hobuse sabajõhvi meenutavast niidist, mis ühendab marja taimega. Rahvasuus tuntud kui kuremari, sest need marjad on lemmikuks sügiseti peatuvatele sookurgedele. Jõhvika taimedel on imepeenike juurestik, mis kasvab samblakihis. Ja seetõttu on pea võimatu määrata jõhvikataime vanust, sest ta kõduneb otsapidi turbakihis. Jõhvikatel võib sügisel märgata kahesuguseid võrseid: kui pikad võrsed lamavad samblavaibal, siis juba septembris võib näha taimel ka lühikesi ja püstiseid võrsed, kus areneb juba tuleva aastaks saagiks üks õiepung. Jõhvikamarjad aitavad ravida südamehaigusi ning alandavad vererõhku. Marjad sisaldavad C vitamiini ohtralt. POHL (igihaljas kääbuspõõsas) kasvab kuivemates rabaservades või raba- ja soometsades. Pohla lehed elavad kuni 4 aastat. Marjad on väga väärtuslikud. SINIKAD (kääbuspõõsad) kasvavad vaid happelisel pinnal raba servades koos kanarbikulistega ja kukemarjadega. Tavaliselt sinikaid ei korjatud. Arvati, et neis on midagi mürgist. Sinikamarjad ei ole küll võib-olla nii maitsvad kui mustikad, kuid need on siiski väärtuslikud. Midagi mürgist sinikas endas ei ole.
*Rabades sõltuvad taimede kasvutingimused turbast ja turbasammaldest.
Samblarindes valitsevadki TURBASAMBLAD, mis kõige sagedasem taim Eesti rabades. Ilma turbasammaldeta poleks raba olemaski. Kõik rabade taimed peavad võistlema turbasammaldega. Turbasambla liike on Eestis 38, mis võivad olla erinevat värvi. Sagedasem on pruun ja lillakas turbasammal. Turbasamblad, nagu ka teised samblad kõdunevad ja kasvavad üheaegselt. Neil pole juuri. Ta kasvab otse ülespoole st tipust kuni 1 cm aastas. Alumised osad lagunevad ja kuhjuvad turbana. Turbakihi aastane juurdekasv on keskmiselt 1mm. Iga turbasambla elusa raku kõrval on surnud rakk. Surnud rakkudes hoitakse taime veevarusid. Taim suudab eluks vajaliku vee imeda ka niiskest õhust. Neil on suur veeimavusvõime. Kuiv sammal on 20 x kergem kui märg.
*Rohttaimi on rabades vähe, kõrrelisi (ka rohttaimed) ei kohta peaaegu üldse.
Rohttaimedest kasvavad siis tuppvillpead, rabamurakad, huulheinalised.
TUPP-VILLPEAD on üldiselt kõige tähtsam rabas kasvav rohttaim. Kasvavad rabas mätastena koos turbasammaldega, need taluvad hästi happelist keskkonda. Tupp-villpea on ainus villpeade hulgast, kelle varre tipul on vaid üks tutt. Valgetest karvastest tuttidest on ka taime perekonnamimi tulnud. Taim on hästi märgatav alates juunist, kui raba on kaetud viljatuttide valge vaibaga. Need villatutid on tegelikult äraõitsenud õisikud. Õitseb see taim hoopis aprillis või mai alguses, aga sel ajal pikki valgeid karvu ei ole. Karvade asemel paistavad silma väikesed hallikad õite kande- ja kattelehed ning kollastest tolmukapeadest värvunud õied. Taime kõrgus kuni 80 cm, paljuneb seemnetega. Ta on üks olulisemaid turvast moodustavaid taimi (koos turbasamblaga). Kuna tihedas turbakihis jääb õhku väheseks, siis ei lagune taime osad täielikult ja ei teki muld, vaid turvas. Turvas koosnebki poollagunenud taime osadest.
RABAMURAKAS - kasvab märjemal raba osal, turbasammalde mätastel. Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi, sest viljad on maitsvad, sisaldavad C-vitamiini. Poolküpsena korjatud vili veel järelvalmib. Kõik murakataimed ei kanna marju, eraldi on isas- ja emastaimed. Marjad valmivad ainult emasõitega taimedel. Isastaimed õitsevad, aga ei vilju kunagi. Selle järgi saaki ei saa ennustada. Aga ka emasõite olemasolu ei taga ilmtingimata suurt saaki. Õied peavad saama tolmeldatud. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Üksik õis on avatud vaid paar päeva. "Murakamarjad" on tegelikult botaaniliselt koguluuviljad, mis tähendab, et "mari" koosneb pisikestest terataolistest luuviljadest, mida on ühes viljas mitukümmend. Kogu taime tarvitatakse rahvameditsiinis ja ka teaduslikus arstiteaduses (omab verd parandavat ja puhastavat toimet, sisaldab aktiivsed ained pahaloomuliste kasvajate vastu). Rabamurakat aetakse segamini soomurakaga e mesimurakaga, nagu soid ja rabasidki. Soomurakas kasvab viljakamal mullal kui rabamurakas. Seda taime tunnevad ilmselt vähesed.
ÜMARALEHINE HUULHEIN - rabades leiduvatest huulheinalistest kõige tavalisem ja tuntum loomtoiduline taim Eestis on ümaralehine huulhein. Kutsutakse ka huulerohuks. Huulheinal on ümmargused lusika-kujulised lehed, mis on üleni kaetud karvadega, millel on kleepuvad otsad. Nendele jäävad putukad kinni ja hiljem seedib ära. Püüavad tavaliselt kuni kahe mm pikkuseid pisikesi putukaid. Suuremad on liiga tugevad ja jõuavad end lahti rabeleda. Ümaralehine huulhein on ka meie huulheintest kõige tugevama ravitoimega. Raviomadustega on nii lima kui ka huulheina mahl. Varem arvati, et sellel omapärasel taimel on nõiavõim. Apteekrid valmistasid temast ekstrakti ja nimetati seda eluveeks. Sellistekstrakti on kasutatud seespidiselt hingamisteede haiguste raviks (läkaköha ravimina). Taimel on tugev bakteritevastane. Kõige enam on teda kasutatud igasuguste nahahädade vastu.
PIKALEHINE HUULHEIN - kasvab samuti eelkõige rabades. Taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav, millest esimene on tavalisem. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka teistest suuremat saaki püüda, isegi kuni cm putukaid, eelkõige kahetiivalisi. Kuinäiteks mõni sääsk või kärbes lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil püütud toit seeditakse. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et turbamättal kasvades ei saa ta juurtega toitu kätte. Huuleohatisele pandi huulheina lehti peale vanasti. Eestis on kasutatud rohkem silma- ja kõrvahaiguste vastu.
*Kõigis rabades on hästi arenenud see puhmarinne.
Puhmastest nimetaksin kukemarja, jõhvikat, pohla, harilik küüvits, hanevits, kanarbik, sookail, mis kõik on igihaljad. Kõik kuuluvad sugukonda kanarbikulised. Peaaegu kõikide taimede juured teevad toitainete hankimiseks koostööd seentega. Nimelt ümbritsevad rabataimede juuri seeneniidid, mille harud ulatuvad kaugemale, et saada pinnasest paremini toitaineid kätte. Niimoodi varustavad nad nendega taimi. Seentega koos moodustavad juured siis mükoriisa, et just kehvades tingimustes lihtsamini toime tulla.
KÜÜVITS - on tavaline rabade kääbuspõõsas, igihaljas, tähendab, et tema vars on puitunud nagu suurtel põõsastel, ent ta on väga väikesekasvuline. Küüvitsal on kitsad nahkjad lehed, mis aitavad vett kokku hoida. Küüvitsa kõrgus on 5 cm kuni 40 cm. Kui kõrgemat kasvu rabataimed samuti hästi edenevad, siis jääb küüvits nende vahel kiratsema. Lagedates rabades on tal vähem konkurente. Sobivates tingimustes võib vahel juuni algul kogu maa küüvitsa õitest särada. Kui tolmeldajaid on küüvitsal vähe, siis ei arene ka tema seemned korralikult. Küüvitsa õit on aga putukatel raske tolmeldada ja nii saavad sellega vaid vähesed hakkama. Küüvitsa õite värvus muutub aja jooksul veidi. Kui need puhkevad, siis on õied roosakaspunased. Vähehaaval punased toonid nõrgenevad ja valged saavad ülekaalu. Lõpuks on küüvitsa õied täiesti lumivalged. See taim on küllalt mürgine, suhu niisama toppida ei maksa, kuigi teatud juhtudel kasutatakse teda ravimtaimena (varasemalt hambavalu vastu, naistehaiguste puhul). Üks rahvapärastest taime nimetustest ongi naistepaju. Küüvitsal on suur parkainesisaldus ja temast saab musta värvainet.
HANEVITS - sellel taimel on mitmeid sarnaseid tunnuseid k ü ü v i t s a g a, kellega ta sageli jagab ühist kasvukohta. Samas on küüvitsal ja hanevitsal olemas hulk tunnuseid, mis teeb nad kergesti eristatavateks - lehe alumiste külgede järgi. Hanevitsa lehel võime seal näha tihedaid roostevärvi plekke, just nagu oleks mõni seenhaigus kallal. Küüvitsa lehe alakülg on aga täiesti valge, see on tingitud paksust vahakihist. Hanevits on kõrgekasvulisem, suuremate ja teist värvi lehtedega kui küüvits.
SOOKAIL - selle taime tunneb arvatavasti igaüks, tal on iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, on ta rahva seas saanud nime päävalurohi. Kui seda pikalt ja intensiivselt sissehingatavõib see olla tervisele kahjulik, põhjustada häireid aju töös, isegi teadvuse kadu. Tema mürgisus on mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite tõrjel (hiirte, koide, kirpude ja lutikate). Vanasti pesti sellega põrandaid, et tõrjuda kirpe ja putukaid. Teda on kasutatud ka taimekaitses. Sookailul on tugev baktereid hävitav toime. Sookail on üks parimaid köharohtusid. Tee tegemiseks sobib kõige paremini korjata septembrist aprilli lõpuni, siis pole nii palju mürgist ledooli ehk eeterlikku õli. Sookail on ka hea meetaim, kuid seda ei tohi tarvitada kuumutamata.
KANARBIK - sellele taimele meeldib rabas kasvada, sest vajab happelist pinnast. Paistab olevat leplik taim, kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vähesed peale tema hakkama saavad. Kui pinnas võib olla väheviljakas ja kuiv, siis valgust peab kanarbiku kasvukohas olema rohkesti. Ta armastab päikesepaistet. Kanarbik on meie taimedest üks suurema nektarihulgaga. Kanarbikutaimedel võibki näha massiliselt mesilasi, sest on väga hea laialt tuntud meetaim, annab tumedat, veidi mõrkja maitsega mett. On ka heaks ravimtaimeks. Seda kasutati närvide rahustamiseks, aitas leevendada stressi ja ärevust.
HARILIK KUKEMARI - Eestis üks vähetuntud toidukõlbulik mari. Sageli kasvab koos kanarbikuga. Kukemarja lehed on mõne mm pikkused, väga kitsad ja tumerohelised. Tegelikult on kukemarja lehed laiemad, kuid need on alati kokku rullunud.Kukemari on meil küll üpris tavaline, kuid marjataimena teda meil kuigivõrd ei kasutata. Selleks on kaks põhjust. Esiteks tunduvad viljad üpris maitsetud ja suurte seemnetega. Ja teiseks asume meie kukemarja jaoks liiga lõunas ja meie taimedel kehvadel aastatel marju üldse ei tekigi. Põhjapoolsetel tundraaladel sageli näha terveid kukemarjavälju. Külmemate alade kukemarjad on maitsvamad, mahlakamad. Seega on meist põhjapoolsemate rahvaste seas kukemarjahoidised ja naps hinnas, nii Islandil kui ka mujal Skandinaavias. Ravimtaimena on kukemarja kasutatud külmetushaiguste vastu. Kukemarja teatakse mitmete rahvapärase nimetusega nagu – linnusilmad või kukesilmad, sest mustjad marjad meenutavad linnu silmi.
JÕHVIKAD on oma nime saanud hobuse sabajõhvi meenutavast niidist, mis ühendab marja taimega. Rahvasuus tuntud kui kuremari, sest need marjad on lemmikuks sügiseti peatuvatele sookurgedele. Jõhvika taimedel on imepeenike juurestik, mis kasvab samblakihis. Ja seetõttu on pea võimatu määrata jõhvikataime vanust, sest ta kõduneb otsapidi turbakihis. Jõhvikatel võib sügisel märgata kahesuguseid võrseid: kui pikad võrsed lamavad samblavaibal, siis juba septembris võib näha taimel ka lühikesi ja püstiseid võrsed, kus areneb juba tuleva aastaks saagiks üks õiepung. Jõhvikamarjad aitavad ravida südamehaigusi ning alandavad vererõhku. Marjad sisaldavad C vitamiini ohtralt. POHL (igihaljas kääbuspõõsas) kasvab kuivemates rabaservades või raba- ja soometsades. Pohla lehed elavad kuni 4 aastat. Marjad on väga väärtuslikud. SINIKAD (kääbuspõõsad) kasvavad vaid happelisel pinnal raba servades koos kanarbikulistega ja kukemarjadega. Tavaliselt sinikaid ei korjatud. Arvati, et neis on midagi mürgist. Sinikamarjad ei ole küll võib-olla nii maitsvad kui mustikad, kuid need on siiski väärtuslikud. Midagi mürgist sinikas endas ei ole.
