9. mai - neljapäev
Esimene päev Hispaanias
Olen loodusgiidi praktikal koos oma kursusekaaslase Kairiga:)
Asume Galicia piirkonnas, mis on autonoomne piirkond Hispaania loodeosas. Galicia jaguneb neljaks provintsiks:
A Coruña, Lugo, Ourense ja Pontevedra. Veel natuke infot selle piirkonna kohta: Wikipedia andmetel elas 2011.a. seisuga Galicias umbes 2,79 milj inimest. Piirkonna pealinnaks on Santiago de Compostela. Meie aga asume Pontevedra provintsis ja järgnevaks kuuks saab olema kodulinnaks Vilagarcia de Arousa. Korter, kus elama hakkame, on kena ja puhas ning uhke vaatega Ria de Arousa suudmealale, lihtsamini öeldes ookeani lahesopile. Õhtul saame kokku veel oma hispaaniapoolse koordinaatori Aliciaga kohalikus sõögikohas “Casablanca”. Kohtumine kujunes mõnusaks, mille kõrvale Alicia tellis meile head ja paremat sööki ja jooki. Edasi juba jutud sellest, kuidas võiks välja näha meie järgmised praktikapäevad ja nädalad.
Põhiline sõnum tema poolt- relax and enjoy :) Söögid- joogid, mis meile välja tehti, olid imemaitsvad.
Ilm oli suviselt soe! Ka kohalikud nautisid sooja õhtut.🙂
Esimene päev Hispaanias
Olen loodusgiidi praktikal koos oma kursusekaaslase Kairiga:)
Asume Galicia piirkonnas, mis on autonoomne piirkond Hispaania loodeosas. Galicia jaguneb neljaks provintsiks:
A Coruña, Lugo, Ourense ja Pontevedra. Veel natuke infot selle piirkonna kohta: Wikipedia andmetel elas 2011.a. seisuga Galicias umbes 2,79 milj inimest. Piirkonna pealinnaks on Santiago de Compostela. Meie aga asume Pontevedra provintsis ja järgnevaks kuuks saab olema kodulinnaks Vilagarcia de Arousa. Korter, kus elama hakkame, on kena ja puhas ning uhke vaatega Ria de Arousa suudmealale, lihtsamini öeldes ookeani lahesopile. Õhtul saame kokku veel oma hispaaniapoolse koordinaatori Aliciaga kohalikus sõögikohas “Casablanca”. Kohtumine kujunes mõnusaks, mille kõrvale Alicia tellis meile head ja paremat sööki ja jooki. Edasi juba jutud sellest, kuidas võiks välja näha meie järgmised praktikapäevad ja nädalad.
Põhiline sõnum tema poolt- relax and enjoy :) Söögid- joogid, mis meile välja tehti, olid imemaitsvad.
Ilm oli suviselt soe! Ka kohalikud nautisid sooja õhtut.🙂
10. mai - reede
Vilagarcia de Arousa linn
Kuna reedesel päeval veel praktika tegevusi ettenähtud polnud, siis sisustasime päeva Vilagarcia linnaga tutvumiseks. Linnas jalutades avastasime ka ümberkaudseid linnaparke. Keset ühte parki, kus tegelesime taimede ja puude pildistamisega, leidsime endid ootamatult vana kindluse varemetes, millel nimeks Castro Alobre. Nende varemete taga aga seisab suur ajalugu, mis pärit juba enne kristlust. See on kaitseehitis, mis muutis ligipääsu Vilagarcia linnale keeruliseks.
Kohalikke taimi, puid ja käbisid, ka erinevaid linde tuvastasime kas äpi abiga või ilma.
Linnud, keda nägime-kuulsime: mustpea-lehelind, koldvint (European Serin), käblik (Eestis üks pisemaid linde, pöialpoisist natuke suurem), muskuspardid (suurt kasvu hanelised). Lugedes Wikipediast infot juurde, siis muskuspart on troopikalind, kuid ta kohaneb väga kergesti ka jahedama kliimaga, olles suuteline elama kuni -12 kraadises külmas.
Puudest üllatasid meid jaapani kameelia, harilik loorberipuu, sinine eukalüpt, magnooliad, harikud tammed, millel tõrud lausa pingpongipalli suurused:)
11.05 laupäev
Kohalik turg ja promenaad
Laupäeval oli võimalus külastada kohalikku turgu Vilagarcia vanalinnas, sama koha ümbruses oli ka kohalikel suur laadapäev.
Pärast laata väike paus ning et mitte ilma jääda suurepärasest soojast suveõhtust, võtsime ette veel pika jalutuskäigu mööda ookeniaäärset rannikut ja seda kuni päikeseloojanguni. Pikalt jalutades jõudsime ootamatult vaateplatvormini, millelt avanesid kaunid vaated, sh Cortegada saarele.
Tagasi jalutuskäigul oli meil võimalus promenaadil pildistada imelist New Zealand Christmas Tree`d. Uus-Meremaa jõulupuu on tavaliselt tuntud kui pōhutukawa. See puu on kuulus oma erksate, punaste õite poolest. Pōhutukawa omab erilist kohta maoori kultuuris ja mütoloogias. On oluline puu ranniku alade pinnase erosiooni ennetamisel. See puu pakub ka olulisi elupaiku mitmesugustele lindudele, putukatele ja teistele taimeliikidele.
Kohalik turg ja promenaad
Laupäeval oli võimalus külastada kohalikku turgu Vilagarcia vanalinnas, sama koha ümbruses oli ka kohalikel suur laadapäev.
Pärast laata väike paus ning et mitte ilma jääda suurepärasest soojast suveõhtust, võtsime ette veel pika jalutuskäigu mööda ookeniaäärset rannikut ja seda kuni päikeseloojanguni. Pikalt jalutades jõudsime ootamatult vaateplatvormini, millelt avanesid kaunid vaated, sh Cortegada saarele.
Tagasi jalutuskäigul oli meil võimalus promenaadil pildistada imelist New Zealand Christmas Tree`d. Uus-Meremaa jõulupuu on tavaliselt tuntud kui pōhutukawa. See puu on kuulus oma erksate, punaste õite poolest. Pōhutukawa omab erilist kohta maoori kultuuris ja mütoloogias. On oluline puu ranniku alade pinnase erosiooni ennetamisel. See puu pakub ka olulisi elupaiku mitmesugustele lindudele, putukatele ja teistele taimeliikidele.
12.05 - pühapäev
Pantano Encoro do Con
Valime selleks päevaks Kairiga matkaraja nimega Vilagarcia de Arousa- Pantano Encoro do Con.
Kokku raja pikkus 15 km. Peab kohe tõdema, et algselt planeeritud 15 km matkast sai päeva lõpuks kokku 18 km.
Start rajale kell 12.00. Rada algas Vilagarcia linnast, mis edasi liikus aina kõrgemale väiksemate külade poole.
Väiksed eksimused rajalt tagasid meile rohkem km, aga ka rohkem megailusamaid vaateid.
Ilm sel päeval oli soe, mitte liiga palav. Oli pühapäev, kuid terve selle läbi tehtud raja jooksul, ei kohanud me peaaegu ühtegi hingelist, va üks tsiklipoiss, kes kihutas meist mööda mägede suunas (laial kruuskattega teel, mis sinna metsaga kaetud mägisesse piirkonda rajatud). Hiljem kahte jalgratturit, kes pöördusid tagasi nende jaoks läbimatu tee tõttu. Ei arvesta siin kohal linna- ega külaelanikke, keda teel sai rõõmsalt tervitatud.
Tuvastasime äppidega palju taimi- verev sõrmkübar, harilik astelhernes, bulbil watsonia (eestikeelset nimetust ei teagi).
Kui põnev oli läbi minna eukalüpti saludest, mille tugeva lõhnaga meid ikka kostitati. Nii huvitav oli ka katsuda loorberipuu lehti, mida oleks tahtnud kohe potti pista maitseks🙂 Edasi suured uhked lopsakad kastanipuud, mis näevad välja teistsugused kui meil kasvavad. Ja selgus, et Eestis kasvavaks puuks on hobukastan, siinne aga harilik kastan:) Hea teada ju!
Rajal vaskussi kohata aga oli ikka tore üllatus! Metsmaasikad olid ka juba valmis!
Väikseid jugasid, mis laskusid kõrgemalt mägedest, tasus pildistada! See tulvav kiire voolamisega vesi kihutab ühte suunda - veehoidla poole. Veehoidlast on saanud justkui väike metsistunud järveke, mis loodusega kokku kasvanud. Kaldal oli kuulda kõva krooksumist:) Pildile kahjuks konnad jääda ei tahtnud. Kuigi järvekeses oli ka kala, siis igal pool üleval kalapüügikeelu sildid.
Raja lõpp läbis taas kohalikke külasid, kus tegeletakse põllumajandusega ning kasvatatakse lambaid. Aedades oli näha ka hobuseid ja ponisid.
Koju tagasi jõudsime kell 20.00, aega raja läbimiseks kulus meil kokku 8 tundi.
Liikumisäpp näitab sellest 5 tundi pidevat liikumist, 2 pikemat pausi piknikuks, lisaks hetked loodusega tutvumiseks.
Kui nüüd mõelda sammudele, siis kokku 25 645! Oehhh!
Pantano Encoro do Con
Valime selleks päevaks Kairiga matkaraja nimega Vilagarcia de Arousa- Pantano Encoro do Con.
Kokku raja pikkus 15 km. Peab kohe tõdema, et algselt planeeritud 15 km matkast sai päeva lõpuks kokku 18 km.
Start rajale kell 12.00. Rada algas Vilagarcia linnast, mis edasi liikus aina kõrgemale väiksemate külade poole.
Väiksed eksimused rajalt tagasid meile rohkem km, aga ka rohkem megailusamaid vaateid.
Ilm sel päeval oli soe, mitte liiga palav. Oli pühapäev, kuid terve selle läbi tehtud raja jooksul, ei kohanud me peaaegu ühtegi hingelist, va üks tsiklipoiss, kes kihutas meist mööda mägede suunas (laial kruuskattega teel, mis sinna metsaga kaetud mägisesse piirkonda rajatud). Hiljem kahte jalgratturit, kes pöördusid tagasi nende jaoks läbimatu tee tõttu. Ei arvesta siin kohal linna- ega külaelanikke, keda teel sai rõõmsalt tervitatud.
Tuvastasime äppidega palju taimi- verev sõrmkübar, harilik astelhernes, bulbil watsonia (eestikeelset nimetust ei teagi).
Kui põnev oli läbi minna eukalüpti saludest, mille tugeva lõhnaga meid ikka kostitati. Nii huvitav oli ka katsuda loorberipuu lehti, mida oleks tahtnud kohe potti pista maitseks🙂 Edasi suured uhked lopsakad kastanipuud, mis näevad välja teistsugused kui meil kasvavad. Ja selgus, et Eestis kasvavaks puuks on hobukastan, siinne aga harilik kastan:) Hea teada ju!
Rajal vaskussi kohata aga oli ikka tore üllatus! Metsmaasikad olid ka juba valmis!
Väikseid jugasid, mis laskusid kõrgemalt mägedest, tasus pildistada! See tulvav kiire voolamisega vesi kihutab ühte suunda - veehoidla poole. Veehoidlast on saanud justkui väike metsistunud järveke, mis loodusega kokku kasvanud. Kaldal oli kuulda kõva krooksumist:) Pildile kahjuks konnad jääda ei tahtnud. Kuigi järvekeses oli ka kala, siis igal pool üleval kalapüügikeelu sildid.
Raja lõpp läbis taas kohalikke külasid, kus tegeletakse põllumajandusega ning kasvatatakse lambaid. Aedades oli näha ka hobuseid ja ponisid.
Koju tagasi jõudsime kell 20.00, aega raja läbimiseks kulus meil kokku 8 tundi.
Liikumisäpp näitab sellest 5 tundi pidevat liikumist, 2 pikemat pausi piknikuks, lisaks hetked loodusega tutvumiseks.
Kui nüüd mõelda sammudele, siis kokku 25 645! Oehhh!
13.05 - esmaspäev
Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia külastus
Hommikune rongisõit, väljumisega 8.55, viib meid Vigo linna, mis Vilagarciast asub ca poole tunni rongisõidu kaugusel.
On väga vihmane ilm.
Raudteejaamast jõuame jalgsi kõndides ca 45 minutiga külastuskeskusse nimega - Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia. See on koht, kus meie praktika Vigo piirkonnas saab alguse.
Arhitektuuri poolest kaunis maja on pärit vanemast ajast. Esmalt väike tutvustusring seal töötavate giidide ja kontorirahvaga ja edasi juba lähem tutvus keskuse ekspositsioonide ja interaktiivsete infomaterjalidega ning 4 põhilise arhipelaagi ajaloo ja loodusega - Cies, Ons, Salvora, Cortegada. Infostendid on kolmes keeles: hispaania, galeegi ja inglise keeles. Need 4 saarestikku moodustavad Galicia Atlandi Ookeani Saarte Rahvuspargi.
Lahkudes saame külastuskeskuse poolt kingikoti, kus sees piirkonda tutvustavad kaardid, Galicia kohta ilus uhke raamat ja märkmik koos pliiatsiga.
Vigo ise on väga armas ookeaniäärne roheline linnake. Linnaga tutvumiseks ei jäänud seekord aega, aga juba mõne päeva pärast tuleme siia tagasi!
Oli küll vihmane, aga huvitav päev:)
Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia külastus
Hommikune rongisõit, väljumisega 8.55, viib meid Vigo linna, mis Vilagarciast asub ca poole tunni rongisõidu kaugusel.
On väga vihmane ilm.
Raudteejaamast jõuame jalgsi kõndides ca 45 minutiga külastuskeskusse nimega - Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia. See on koht, kus meie praktika Vigo piirkonnas saab alguse.
Arhitektuuri poolest kaunis maja on pärit vanemast ajast. Esmalt väike tutvustusring seal töötavate giidide ja kontorirahvaga ja edasi juba lähem tutvus keskuse ekspositsioonide ja interaktiivsete infomaterjalidega ning 4 põhilise arhipelaagi ajaloo ja loodusega - Cies, Ons, Salvora, Cortegada. Infostendid on kolmes keeles: hispaania, galeegi ja inglise keeles. Need 4 saarestikku moodustavad Galicia Atlandi Ookeani Saarte Rahvuspargi.
Lahkudes saame külastuskeskuse poolt kingikoti, kus sees piirkonda tutvustavad kaardid, Galicia kohta ilus uhke raamat ja märkmik koos pliiatsiga.
Vigo ise on väga armas ookeaniäärne roheline linnake. Linnaga tutvumiseks ei jäänud seekord aega, aga juba mõne päeva pärast tuleme siia tagasi!
Oli küll vihmane, aga huvitav päev:)
14.05 - teisipäev
Vihmase päeva tegemised
Ilmaennustuste kohaselt tõotas algav nädal vihmaperioodi ja nii on ka läinud. Tänane sadu on kestnud juba lõunani, aga lubatakse ilma selginemist.
Kuna vihma tõttu on ärajäänud matkad Vilagarcia loodusesse ja kõrval asuvale Cortigada saarele, siis oleme seekord tubased.
Meie juhendajaks siin Vilagarcias on määratud Luis Angel Gomez Suarez, kelle ametinimetuseks on - manager of the company Corticata. Ta annab meile teada, et halva ilma tõttu tegeleb ta paar päeva hoopis koolilastega siseruumides.
Meie aga otsustasime vaba päeva kasutada praktikapäevikusse sissekannete tegemiseks ja Galicia piirkonna looduse kohta käivate brošüüridega tutvumiseks.
Nelja arhipelaagi kohta käivad voldikud on meil olemas, seega eeltöö eesseisvaks neljapäevaseks Ciesi saare matkaks saab olema tehtud.
Õhtul juba traditsiooniks saanud väike jalutuskäik mööda promenaadi, lisaks soe tee kohalikus pubis tegi olemise veelgi paremaks:)
Ei saanud ka seekord ilma pildistamata - modelliks jaapani kikkapuu:) Küll on ta kaunis oma kollaste lehtedega!
Vihmase päeva tegemised
Ilmaennustuste kohaselt tõotas algav nädal vihmaperioodi ja nii on ka läinud. Tänane sadu on kestnud juba lõunani, aga lubatakse ilma selginemist.
Kuna vihma tõttu on ärajäänud matkad Vilagarcia loodusesse ja kõrval asuvale Cortigada saarele, siis oleme seekord tubased.
Meie juhendajaks siin Vilagarcias on määratud Luis Angel Gomez Suarez, kelle ametinimetuseks on - manager of the company Corticata. Ta annab meile teada, et halva ilma tõttu tegeleb ta paar päeva hoopis koolilastega siseruumides.
Meie aga otsustasime vaba päeva kasutada praktikapäevikusse sissekannete tegemiseks ja Galicia piirkonna looduse kohta käivate brošüüridega tutvumiseks.
Nelja arhipelaagi kohta käivad voldikud on meil olemas, seega eeltöö eesseisvaks neljapäevaseks Ciesi saare matkaks saab olema tehtud.
Õhtul juba traditsiooniks saanud väike jalutuskäik mööda promenaadi, lisaks soe tee kohalikus pubis tegi olemise veelgi paremaks:)
Ei saanud ka seekord ilma pildistamata - modelliks jaapani kikkapuu:) Küll on ta kaunis oma kollaste lehtedega!
15.05 - kolmapäev
Kohaliku partnerkooliga tutvumise päev
Sellel hommikul seadsime sammud kooli poole, millel nimeks - Instituto de Educación Secundaria Armando Cotarelo Valledor (IT suunaga kool).
Selle kooli Erasmuse koordinaator Alicia Rodriguez Diaz tutvustas meile lähemalt koolimaja- õppetöö klasse, tutvustati õpetajaid, finantsjuhti ja lõpuks põgus kohtumine koolidirektoriga. Pärast väike kohvipaus kooli kohvikus koos õpetajatega.
Edasi koju jalutame läbi botaanikaaia. No muidugi ei saa ka siin mööduda ilma pildistamiseta:)
Pildile said valgete õitega magnoolia ja valge kalla!
Lõpuks hiline lõunasöök Vilagarcia de Arousa vanalinnas Derby nimelises pubis. Toidu osas tegime ikka hea valiku- funghi risotto (st seenerisottot), mis oli ütlemata hea!!
Valge vein selle hõrgutava risotto juurde tegi olemise veel paremaks.🙂
Selline see kolmapäev sai:)
Paneks kirja ka selle, et vahelduva eduga sadas terve päeva.
Kohaliku partnerkooliga tutvumise päev
Sellel hommikul seadsime sammud kooli poole, millel nimeks - Instituto de Educación Secundaria Armando Cotarelo Valledor (IT suunaga kool).
Selle kooli Erasmuse koordinaator Alicia Rodriguez Diaz tutvustas meile lähemalt koolimaja- õppetöö klasse, tutvustati õpetajaid, finantsjuhti ja lõpuks põgus kohtumine koolidirektoriga. Pärast väike kohvipaus kooli kohvikus koos õpetajatega.
Edasi koju jalutame läbi botaanikaaia. No muidugi ei saa ka siin mööduda ilma pildistamiseta:)
Pildile said valgete õitega magnoolia ja valge kalla!
Lõpuks hiline lõunasöök Vilagarcia de Arousa vanalinnas Derby nimelises pubis. Toidu osas tegime ikka hea valiku- funghi risotto (st seenerisottot), mis oli ütlemata hea!!
Valge vein selle hõrgutava risotto juurde tegi olemise veel paremaks.🙂
Selline see kolmapäev sai:)
Paneks kirja ka selle, et vahelduva eduga sadas terve päeva.
16.05 - neljapäev
Päevaplaan - külastada Ciesi arhipelaagi
Alustame päeva kell 8.55 rongisõiduga Vigosse. Poole tunniga jõuame linna, kust edasi tuleb jalutada juba tuttavaks saanud külastuskeskusesse. Ees ootab meid keskuse töötaja (nime kahjuks ei mäleta), kes aitab meil organiseerida laevapiletid edasi-tagasisõiduks Ciesi saarele. Et saarele üldse saada, on meile Kairiga välja antud QR koodid, mida siis tuleb näidata laevale minnes. Selliste piiratud arvu QR koodide väljaandmisega kaitstakse saart suurte turistide hulkade eest.
Laevasõit kestab alla tunni. Jõuame kenasti koos mõnede turistidega saarele. Jahmatavalt ilus vaatepilt valge liivaga rannale ja helesinisele lahele! Loetakse seda ju Hispaania kõige ilusamate randadega kohaks!
Edasi otsime üles giidi nimega Marta, kes meid saare infopunktis ees ootamas. Leiame selle kergesti üles. Martaga kohtumine oli ütlemata tore! Ta lihtsalt oli nii armas ja lahke inimene! Meie õnneks oskas Marta ka piisavalt inglise keelt, et meiega hakkama saada. Pärast väikest tutvust saame Kairiga radadele asudes ülesande, mis koosnes viiest punktist:
1. Tuleb märgistada ohtlikud kohad (libedad, katkised).
2. Kas on segadusse ajavaid viitasid radade ristumiskohtadel?
3. Kas radade infotahvlid on heas seisukorras?
4. Kus ja kas oli prügi märgata?
5. Kas rajal oli eksinuid turiste või raja õigsuses kahtlejaid?
Nii me asusimegi täitma oma ülesannet, start rajale kell 12.50. Lisaks oma ülesande täitmisele, jäi meil ka piisavalt aega, et tutvuda saare taimestikuga ja lindudega. Lindudest suutsime tuvastada koldvinti, punarinda, porri. Kõik need nimetatud linnud muidugi ka meie koduses Eesti metsades pesitsemas.
Teel nägime armast kartlikku rohelist sisalikku. Ja lõpuks andis üksik kormoran meile vahva etenduse- ujudes, edasi juba kivilt kivile hüpates ning püant - tiibu kuivatama uhkelt:)
Meil oli valida mitme raja vahel, kuid valisime raja, mis viis tuletornini. Viimane osa, ca 200 m tõusu mööda serpentiini, oli päris raske. Selle antud raja pikkuseks tuleb kokku 7 km (edasi-tagasi).
Rajalt tagasi naastes veel kiired kokkuvõtted päevast koos Martaga. Marta juurde infopunkti jõudsime enne kella viit, 17.30 väljus juba laev.
Hetk enne laeva väljumist hakkas tugevalt vihma ladistama. Selline vihmasadu kestis tunde, mis tähendas, et koju jõudsime läbi tilkuvatena.
Lihtsalt väga paljude muljetega päev!
Päevaplaan - külastada Ciesi arhipelaagi
Alustame päeva kell 8.55 rongisõiduga Vigosse. Poole tunniga jõuame linna, kust edasi tuleb jalutada juba tuttavaks saanud külastuskeskusesse. Ees ootab meid keskuse töötaja (nime kahjuks ei mäleta), kes aitab meil organiseerida laevapiletid edasi-tagasisõiduks Ciesi saarele. Et saarele üldse saada, on meile Kairiga välja antud QR koodid, mida siis tuleb näidata laevale minnes. Selliste piiratud arvu QR koodide väljaandmisega kaitstakse saart suurte turistide hulkade eest.
Laevasõit kestab alla tunni. Jõuame kenasti koos mõnede turistidega saarele. Jahmatavalt ilus vaatepilt valge liivaga rannale ja helesinisele lahele! Loetakse seda ju Hispaania kõige ilusamate randadega kohaks!
Edasi otsime üles giidi nimega Marta, kes meid saare infopunktis ees ootamas. Leiame selle kergesti üles. Martaga kohtumine oli ütlemata tore! Ta lihtsalt oli nii armas ja lahke inimene! Meie õnneks oskas Marta ka piisavalt inglise keelt, et meiega hakkama saada. Pärast väikest tutvust saame Kairiga radadele asudes ülesande, mis koosnes viiest punktist:
1. Tuleb märgistada ohtlikud kohad (libedad, katkised).
2. Kas on segadusse ajavaid viitasid radade ristumiskohtadel?
3. Kas radade infotahvlid on heas seisukorras?
4. Kus ja kas oli prügi märgata?
5. Kas rajal oli eksinuid turiste või raja õigsuses kahtlejaid?
Nii me asusimegi täitma oma ülesannet, start rajale kell 12.50. Lisaks oma ülesande täitmisele, jäi meil ka piisavalt aega, et tutvuda saare taimestikuga ja lindudega. Lindudest suutsime tuvastada koldvinti, punarinda, porri. Kõik need nimetatud linnud muidugi ka meie koduses Eesti metsades pesitsemas.
Teel nägime armast kartlikku rohelist sisalikku. Ja lõpuks andis üksik kormoran meile vahva etenduse- ujudes, edasi juba kivilt kivile hüpates ning püant - tiibu kuivatama uhkelt:)
Meil oli valida mitme raja vahel, kuid valisime raja, mis viis tuletornini. Viimane osa, ca 200 m tõusu mööda serpentiini, oli päris raske. Selle antud raja pikkuseks tuleb kokku 7 km (edasi-tagasi).
Rajalt tagasi naastes veel kiired kokkuvõtted päevast koos Martaga. Marta juurde infopunkti jõudsime enne kella viit, 17.30 väljus juba laev.
Hetk enne laeva väljumist hakkas tugevalt vihma ladistama. Selline vihmasadu kestis tunde, mis tähendas, et koju jõudsime läbi tilkuvatena.
Lihtsalt väga paljude muljetega päev!
17.05 - reede
Esimene kohtumine Cortegada matkajuhi Luisiga
Plaanis on teha kaasa matk Cortegada saarele, mis kuulub Galicia Atlandi Ookeani Saarte Rahvusparki.
Saame Luisiga kokku Vilagarcia linna väikses sadamas, mis asub meie kodust ca 25 min jalutuskäigu kaugusel. Esialgu ei osanud me oodata midagi. Jalutame kõik koos kohvikusse, kus Luis tegi algust eesootava matka tutvustusega. Teiseks matkajuhiks oli nooremapoolne naisterahvas. Kuid siinkohal pean tõdema, et neist kumbki ei osanud inglise keelt.
Pealekauba on siinseks riigikeeleks hispaania keele kõrval galeegi keel. Sellest keelest aru saada on raske, aga nende omavaheline suhtlus just niimoodi toimuski. Aga koos googel translateriga saime hakkama, peaaegu:)
Edasi matkast.
Grupp, kus kokku üle 50 inimese, saabus bussiga Coruna linnast (jääb Galicia piirkonda). Grupp koosnes peamiselt vanemaealistest inimestest.
Matka sihtkohaks siis Cortecada saar. Sellele pisikesele saarele jõudmiseks pidi väike paat viima inimesi 5-6 korda üle lahe, sest mahutavus ainult 10 persooni. Õnneks polnud ranniku ja saare vahe pikk - ca 5-8 min edasi-tagasi käiguks.
Lõpuks saavad üle kõik, ka meie:) Edasi jaotatakse grupp kaheks: kes jäävad Luisigia, kes teise matkajuhiga. Matkaraja pikkuseks on 3,2 km, millega tehakse saarele tiir peale. Luisil on kaasas saart tutvustav lisamaterjal kokku köidetud piltide näol.
Rajal tehakse mitmeid pikemaid peatusi saare ajaloo tutvustamiseks. Kahjuks siinkohal pean tõdema, et suur osa infost polnud minu jaoks arusaadav, sest matk toimus galeegi, mitte hispaania keeles.
Aga internetist juurde lugedes saan teada, et 2002 a. arvati see saar alles Atlandi Ookeani Saarte Rahvusparki, vaatamata sellele et see kuulus eraomandisse. 2007.a. lõpuks võõrandati Cortegada saar ja see läks riigiomandisse. 14. ja 15.saj kui Galiciat laastasid konfliktid ja haigused, tegid paljud inimesed palverännakuid Cortegada pühamusse, et paluda oma haigustest paranemist. Tänaselgi päeval on saar palverändurite sihtpunktiks.
Väga toredasti korraldatud matk. Rahvas kuulas huviga, esitati mitmeid küsimusi. Minul endal jäi päris palju aega looduse pildistamiseks. See väike saar erines meie eelmise päeva arhipelaagi külastusest ikka väga palju.
Ilm oli soe, kohati saime väikseid vihmasabinaid, kuid rada õnnestus läbida peaaegu kuivalt. Kuid jällegi, kuna terve nädal on olnud vihmane, siis ei pääsenud ka seekord matka lõpus tugevamast vihmahoost. Paati oodates tuli Luisil siiski oma grupile välja jagada kollased vihmakeebid.
Matkalised said paadiga ilusti maale tagasi ja sellega oli lõppenud ka Cortegada saare külastus.
Jälle teistsugune päev!
Mainimata jäi selline info, et reede oli Galicia inimestele vaba päev. Tähistati Galicia kirjanduse päeva, et austada galeegi keelt ja kirjandust. Ilus ju:)
Esimene kohtumine Cortegada matkajuhi Luisiga
Plaanis on teha kaasa matk Cortegada saarele, mis kuulub Galicia Atlandi Ookeani Saarte Rahvusparki.
Saame Luisiga kokku Vilagarcia linna väikses sadamas, mis asub meie kodust ca 25 min jalutuskäigu kaugusel. Esialgu ei osanud me oodata midagi. Jalutame kõik koos kohvikusse, kus Luis tegi algust eesootava matka tutvustusega. Teiseks matkajuhiks oli nooremapoolne naisterahvas. Kuid siinkohal pean tõdema, et neist kumbki ei osanud inglise keelt.
Pealekauba on siinseks riigikeeleks hispaania keele kõrval galeegi keel. Sellest keelest aru saada on raske, aga nende omavaheline suhtlus just niimoodi toimuski. Aga koos googel translateriga saime hakkama, peaaegu:)
Edasi matkast.
Grupp, kus kokku üle 50 inimese, saabus bussiga Coruna linnast (jääb Galicia piirkonda). Grupp koosnes peamiselt vanemaealistest inimestest.
Matka sihtkohaks siis Cortecada saar. Sellele pisikesele saarele jõudmiseks pidi väike paat viima inimesi 5-6 korda üle lahe, sest mahutavus ainult 10 persooni. Õnneks polnud ranniku ja saare vahe pikk - ca 5-8 min edasi-tagasi käiguks.
Lõpuks saavad üle kõik, ka meie:) Edasi jaotatakse grupp kaheks: kes jäävad Luisigia, kes teise matkajuhiga. Matkaraja pikkuseks on 3,2 km, millega tehakse saarele tiir peale. Luisil on kaasas saart tutvustav lisamaterjal kokku köidetud piltide näol.
Rajal tehakse mitmeid pikemaid peatusi saare ajaloo tutvustamiseks. Kahjuks siinkohal pean tõdema, et suur osa infost polnud minu jaoks arusaadav, sest matk toimus galeegi, mitte hispaania keeles.
Aga internetist juurde lugedes saan teada, et 2002 a. arvati see saar alles Atlandi Ookeani Saarte Rahvusparki, vaatamata sellele et see kuulus eraomandisse. 2007.a. lõpuks võõrandati Cortegada saar ja see läks riigiomandisse. 14. ja 15.saj kui Galiciat laastasid konfliktid ja haigused, tegid paljud inimesed palverännakuid Cortegada pühamusse, et paluda oma haigustest paranemist. Tänaselgi päeval on saar palverändurite sihtpunktiks.
Väga toredasti korraldatud matk. Rahvas kuulas huviga, esitati mitmeid küsimusi. Minul endal jäi päris palju aega looduse pildistamiseks. See väike saar erines meie eelmise päeva arhipelaagi külastusest ikka väga palju.
Ilm oli soe, kohati saime väikseid vihmasabinaid, kuid rada õnnestus läbida peaaegu kuivalt. Kuid jällegi, kuna terve nädal on olnud vihmane, siis ei pääsenud ka seekord matka lõpus tugevamast vihmahoost. Paati oodates tuli Luisil siiski oma grupile välja jagada kollased vihmakeebid.
Matkalised said paadiga ilusti maale tagasi ja sellega oli lõppenud ka Cortegada saare külastus.
Jälle teistsugune päev!
Mainimata jäi selline info, et reede oli Galicia inimestele vaba päev. Tähistati Galicia kirjanduse päeva, et austada galeegi keelt ja kirjandust. Ilus ju:)
19.05- pühapäev
Eesmärk teha läbi Santiago de Compostela läheduses asuv 11 km pikkune matkarada
Santiago de Compostela on Galicia autonoomse piirkonna pealinn. Kuna laupäeval olime tubased, siis tuli otsus matkamiseks ühehäälselt.
Piletid sai ostetud 11.23 väljuvale rongile ja tagasi 18.32. Compostela linn ei asu väga kaugel meie kodulinnastVilagarciast, ca 20 min rongisõitu.
Nende kellaaegade vahele pidigi mahtuma meie ca 11 km matk linna äärealalt pluss mitu head km raudteejaamast ja hiljem ka tagasi. Selle matka valis välja Kairi oma matkaäpist ”Alltrails”. Ei oska kohe kommenteerida, kas see lõik kuulub ka nö palverändurite radade hulka või mitte.
Alustades matka linnast, kohtasime vastutulevaid seljakotirändureid palju. Edasi keerates metsa ja mäe poole, olime jäänud üksi. No võibolla mitte päris üksi:)
Kõnnime kahe kodutu sabas (see, et nad on kodutud, selgub natuke hiljem). Need kaks keeravad kuskile võsastunud teele, aga tõsimeeli arvasime ka meie, et äpp näitab just seda rada. No jõudsime omadega ikka päris tupikusse, teed edasi polnud. Olime sattunud täielikult lagastatud ja mahajäetud kohta. Igastahes ruttu tuldud teed mööda tagasi ja uus katse. Leiame üles õige teeotsa. Mööda jõe äärt kulgeb puitlaudisest ehitatud jalgrada. Ümberringi tohutu taimede-puude lopsakus.
Nüüd tuleb aina edasi matkata, sest jalad lihtsalt marsivad kuhugi.
Raja algus on pandud kulgema mööda kiire vooluga jõeäärt. Kaunis, kohati ka vapustav maagiline tee viib meid edasi ja edasi… Väiksemast linnast läbi kõndides liigume kõrgemale mäe suunas kaunitest vanadest metsasaludest läbi. Väga müstiline rajalõik, vaid linnulaul meid saatmas. Keeruline on seda maagilist tunnetust kohe sõnadesse panna… Jõuame kõige kõrgema punktini ja siis alustame juba laskumist. Enne lõplikku laskumist, avaneb meil võimalus näha kauguses uhket Santiago de Compostela katedraali.
See on üks olulisemaid palverännusihtpunkte kristlaste jaoks Jeruusalemma ja Rooma kõrval. Santiago tähendab galeegi keeles püha Jaakobust, kes oli üks Jeesuse apostlitest. Püha Jaakobuse säilmete leidmise järel kujunes Santiago de Compostela katedraalist oluline kristlik palverännusihtpunkt. Wikipedia andmetel rändab igal aastal Santiagosse rohkem kui 100 000 palverändurit igalt poolt maailmast. Selline väike vahelepõige ajaloost:)
Kogu meie matk sujus kenasti, meeleolu oli mõnus. Aga ei jäänud me ka sellel korral puutumata vihmast. Kokku kõndisime ligi 16 km, aega selleks kulus 5 tundi ja 30 min. Väike osa sellest plaaniväline:)
Kui sammudes mõõta matka pikkust, siis minu telefoni äpp näitab 25 332 sammu!
Oehh, jälle palju....
Santiago vanalinna küll ei jõudnud, võibolla teinekord, aga võibolla ka mitte. Ei jätnud see kuulus Santiago de Compostela tohutult head tunnet. Galicia piirkonnas on palju teisi avastamisväärseid kohti ja piirkondi. Minu suur soov on sattuda veinimõisasse...
Eesmärk teha läbi Santiago de Compostela läheduses asuv 11 km pikkune matkarada
Santiago de Compostela on Galicia autonoomse piirkonna pealinn. Kuna laupäeval olime tubased, siis tuli otsus matkamiseks ühehäälselt.
Piletid sai ostetud 11.23 väljuvale rongile ja tagasi 18.32. Compostela linn ei asu väga kaugel meie kodulinnastVilagarciast, ca 20 min rongisõitu.
Nende kellaaegade vahele pidigi mahtuma meie ca 11 km matk linna äärealalt pluss mitu head km raudteejaamast ja hiljem ka tagasi. Selle matka valis välja Kairi oma matkaäpist ”Alltrails”. Ei oska kohe kommenteerida, kas see lõik kuulub ka nö palverändurite radade hulka või mitte.
Alustades matka linnast, kohtasime vastutulevaid seljakotirändureid palju. Edasi keerates metsa ja mäe poole, olime jäänud üksi. No võibolla mitte päris üksi:)
Kõnnime kahe kodutu sabas (see, et nad on kodutud, selgub natuke hiljem). Need kaks keeravad kuskile võsastunud teele, aga tõsimeeli arvasime ka meie, et äpp näitab just seda rada. No jõudsime omadega ikka päris tupikusse, teed edasi polnud. Olime sattunud täielikult lagastatud ja mahajäetud kohta. Igastahes ruttu tuldud teed mööda tagasi ja uus katse. Leiame üles õige teeotsa. Mööda jõe äärt kulgeb puitlaudisest ehitatud jalgrada. Ümberringi tohutu taimede-puude lopsakus.
Nüüd tuleb aina edasi matkata, sest jalad lihtsalt marsivad kuhugi.
Raja algus on pandud kulgema mööda kiire vooluga jõeäärt. Kaunis, kohati ka vapustav maagiline tee viib meid edasi ja edasi… Väiksemast linnast läbi kõndides liigume kõrgemale mäe suunas kaunitest vanadest metsasaludest läbi. Väga müstiline rajalõik, vaid linnulaul meid saatmas. Keeruline on seda maagilist tunnetust kohe sõnadesse panna… Jõuame kõige kõrgema punktini ja siis alustame juba laskumist. Enne lõplikku laskumist, avaneb meil võimalus näha kauguses uhket Santiago de Compostela katedraali.
See on üks olulisemaid palverännusihtpunkte kristlaste jaoks Jeruusalemma ja Rooma kõrval. Santiago tähendab galeegi keeles püha Jaakobust, kes oli üks Jeesuse apostlitest. Püha Jaakobuse säilmete leidmise järel kujunes Santiago de Compostela katedraalist oluline kristlik palverännusihtpunkt. Wikipedia andmetel rändab igal aastal Santiagosse rohkem kui 100 000 palverändurit igalt poolt maailmast. Selline väike vahelepõige ajaloost:)
Kogu meie matk sujus kenasti, meeleolu oli mõnus. Aga ei jäänud me ka sellel korral puutumata vihmast. Kokku kõndisime ligi 16 km, aega selleks kulus 5 tundi ja 30 min. Väike osa sellest plaaniväline:)
Kui sammudes mõõta matka pikkust, siis minu telefoni äpp näitab 25 332 sammu!
Oehh, jälle palju....
Santiago vanalinna küll ei jõudnud, võibolla teinekord, aga võibolla ka mitte. Ei jätnud see kuulus Santiago de Compostela tohutult head tunnet. Galicia piirkonnas on palju teisi avastamisväärseid kohti ja piirkondi. Minu suur soov on sattuda veinimõisasse...
20.05 - esmaspäev
Päev taas Ciesi saarel
Uskumatu, et oleme jälle taas sellele paradiisi saarele minemas!
Hommikune rongisõit, pooletunnine jalutuskäik sadamasse, ligi tunnine laevasõit ja olemegi imelisel saarel, kuhu lastakse ainult QR koodidega.
Hommikul on laevaga samale saarele minemas palju kooliõpilasi, aga ausalt... nii huvitav on jälgida neid hispaania keelt kõnelevaid noori, kes on minu lastega arvan, et ühevanused, nii umbes 14-15-aastased.
Igastahes... ühel noormehel kaasas kõlar ja sellest kostuv muusika haarab kogu sadama:) No siis nii:)
Ilm on imeline, mitte liiga palav. Laevasõit on nii nauditav, et sooviks kogu selle emotsiooni endasse alles jätta. Saarele jõudes, otsime taas üles tuttava infopunkti. Meid võtab seekord vastu Bea, tuletatud nimest Beatriz. Jällegi... nii armas inimene, meenutab meile Martat, hapra olemisega ja armsa häälega. Seekord saame jälle kaasa juhised matkaradade kontrolliks, aga liigume lihtsalt teise suunda. Rajale astudes saame kohe aru, et kõik on teistmoodi... Võibolla mõnusam, aga ei tahaks võrrelda võrreldamatut. Kõik on nagunii liiga ilus, et olla tõsi! Liigume rajal, pildistame taimi, täidame oma ülesannet, imetleme megailusaid vaateid. Ma ei oskagi seda kõike lihtsalt sõnadesse, piltidesse ega videosse panna...
Kas ongi võimalik, et olen selles imelises kohas:)
Aeg liigub saarel matkates kiiresti, pöördume tagasi sadama poole. Enne seda väike kokkusaamine Beaga. Andsime üle kokku korjatud prügi, mida oli mini-mini koguses. Saar on nii puhas, et ka sellele minile ei ole peaaegu ruumi.
Naudin veel enne laevale minekut ilusaid paradiisivaateid, istudes sadamakai kõrgemal äärel. Noored hispaanlased möllavad vees, aga on ka põhjust, sest üle pika aja on soe ilm.
Pärast Vigo linna sadamasse jõudmist, on vaja meil Kairiga teha kiiremad sammud rongijaama suunas, edasi juba sõit Vilagarcia poole.
Olen väga väga tänulik tänaste hetkede eest!
Ootan põnevusega järgmisi:)
Päev taas Ciesi saarel
Uskumatu, et oleme jälle taas sellele paradiisi saarele minemas!
Hommikune rongisõit, pooletunnine jalutuskäik sadamasse, ligi tunnine laevasõit ja olemegi imelisel saarel, kuhu lastakse ainult QR koodidega.
Hommikul on laevaga samale saarele minemas palju kooliõpilasi, aga ausalt... nii huvitav on jälgida neid hispaania keelt kõnelevaid noori, kes on minu lastega arvan, et ühevanused, nii umbes 14-15-aastased.
Igastahes... ühel noormehel kaasas kõlar ja sellest kostuv muusika haarab kogu sadama:) No siis nii:)
Ilm on imeline, mitte liiga palav. Laevasõit on nii nauditav, et sooviks kogu selle emotsiooni endasse alles jätta. Saarele jõudes, otsime taas üles tuttava infopunkti. Meid võtab seekord vastu Bea, tuletatud nimest Beatriz. Jällegi... nii armas inimene, meenutab meile Martat, hapra olemisega ja armsa häälega. Seekord saame jälle kaasa juhised matkaradade kontrolliks, aga liigume lihtsalt teise suunda. Rajale astudes saame kohe aru, et kõik on teistmoodi... Võibolla mõnusam, aga ei tahaks võrrelda võrreldamatut. Kõik on nagunii liiga ilus, et olla tõsi! Liigume rajal, pildistame taimi, täidame oma ülesannet, imetleme megailusaid vaateid. Ma ei oskagi seda kõike lihtsalt sõnadesse, piltidesse ega videosse panna...
Kas ongi võimalik, et olen selles imelises kohas:)
Aeg liigub saarel matkates kiiresti, pöördume tagasi sadama poole. Enne seda väike kokkusaamine Beaga. Andsime üle kokku korjatud prügi, mida oli mini-mini koguses. Saar on nii puhas, et ka sellele minile ei ole peaaegu ruumi.
Naudin veel enne laevale minekut ilusaid paradiisivaateid, istudes sadamakai kõrgemal äärel. Noored hispaanlased möllavad vees, aga on ka põhjust, sest üle pika aja on soe ilm.
Pärast Vigo linna sadamasse jõudmist, on vaja meil Kairiga teha kiiremad sammud rongijaama suunas, edasi juba sõit Vilagarcia poole.
Olen väga väga tänulik tänaste hetkede eest!
Ootan põnevusega järgmisi:)
21.05 – teisipäev
Päev külastuskeskuses Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia
Meile pakuti võimalust taas minna Vigosse külastuskeskusesse. Vastu võttis meid Santi nimeline mees, hiljem saime kokku ka Martaga, kellega olime juba varem kohtunud Ciesi saarel.
Santi tegi meile väikse tutvustava tuuri külastuskeskuse kodulehele (https://illasatlanticas.gal/en) viies meid kurssi nii saartel kui ka külastuskeskuses toimuvaga.
Kodulehel olemas selline huvitav info: Cíesi saarestiku igapäevaste külastajate piirang kõrghooajal (15.05-15.09) on 1600–1800 inimest päevas, seega on enne laevapileti ostmist vajalik Xunta de Galicia eelnev luba. Maksimaalne külastajate arv madalhooajal on 250-450 inimest päevas, mil saab Cíesi saart külastada ainult organiseeritud grupis koos giidiga.
Suveperioodil külastab keskust vähe inimesi, põhjuseks arvas olevat asukoha ja arvatavasti paljud inimesed üldse ei teagi keskuse olemasolust. Selle sama päeva esimeses pooles mõned külastajad siiski olid.
Talveperioodil tehakse koolilastele õppeprogramme. Marta oli nii kena ja tutvustas meile erinevatele vanuseklassidele tehtavaid mänge ja koostatud ülesandeid. Need vahvad mängud väiksematele ja suurematele ülesanded, olid kõik seotud rahvuspargi temaatikaga. Kõik tundus nii põnev, et me Kairiga tegime nii mõnedki mängud ja ülesanded läbi. Päris hätta ei jäänudki, kuigi õppematerjal oli galeegi keeles.
Näiteks kalapüügimäng väiksematele õppijatele oli väga vahvasti välja mõeldud.
Põnevalt oli koostatud ka ülesanne natuke suurematele, kus lastegrupp jaotatakse neljaks ja iga grupp saab väikse korvikese (pildil näha), kus sees ühte saart iseloomustavad asjad ja siis tuleb leida õige saar (nelja hulgast), kuhu need asjad kuuluvad.
Meie mängimise hetkedest tegime ka mõned pildid. Oli täitsa lõbus:) Tänud Martale ja Santile, et nad leidsid aega tutvustada meile külastuskeskuses toimuvat.
Meil lubati teha ka vahepeal väike kohvipaus:) Leidsime uskumatult armsa kohviku! Kohvi ning otse ahjust võetud kooki nautides tundsin end justkui Pariisis:) Ärge küsige, miks Pariis, pole seal kunagi käinud, lihtsalt vahva hetkeemotsioon:)
Juba homme oleme keskuses tagasi, siis juba tutvumas kontoritööga.
Päev külastuskeskuses Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia
Meile pakuti võimalust taas minna Vigosse külastuskeskusesse. Vastu võttis meid Santi nimeline mees, hiljem saime kokku ka Martaga, kellega olime juba varem kohtunud Ciesi saarel.
Santi tegi meile väikse tutvustava tuuri külastuskeskuse kodulehele (https://illasatlanticas.gal/en) viies meid kurssi nii saartel kui ka külastuskeskuses toimuvaga.
Kodulehel olemas selline huvitav info: Cíesi saarestiku igapäevaste külastajate piirang kõrghooajal (15.05-15.09) on 1600–1800 inimest päevas, seega on enne laevapileti ostmist vajalik Xunta de Galicia eelnev luba. Maksimaalne külastajate arv madalhooajal on 250-450 inimest päevas, mil saab Cíesi saart külastada ainult organiseeritud grupis koos giidiga.
Suveperioodil külastab keskust vähe inimesi, põhjuseks arvas olevat asukoha ja arvatavasti paljud inimesed üldse ei teagi keskuse olemasolust. Selle sama päeva esimeses pooles mõned külastajad siiski olid.
Talveperioodil tehakse koolilastele õppeprogramme. Marta oli nii kena ja tutvustas meile erinevatele vanuseklassidele tehtavaid mänge ja koostatud ülesandeid. Need vahvad mängud väiksematele ja suurematele ülesanded, olid kõik seotud rahvuspargi temaatikaga. Kõik tundus nii põnev, et me Kairiga tegime nii mõnedki mängud ja ülesanded läbi. Päris hätta ei jäänudki, kuigi õppematerjal oli galeegi keeles.
Näiteks kalapüügimäng väiksematele õppijatele oli väga vahvasti välja mõeldud.
Põnevalt oli koostatud ka ülesanne natuke suurematele, kus lastegrupp jaotatakse neljaks ja iga grupp saab väikse korvikese (pildil näha), kus sees ühte saart iseloomustavad asjad ja siis tuleb leida õige saar (nelja hulgast), kuhu need asjad kuuluvad.
Meie mängimise hetkedest tegime ka mõned pildid. Oli täitsa lõbus:) Tänud Martale ja Santile, et nad leidsid aega tutvustada meile külastuskeskuses toimuvat.
Meil lubati teha ka vahepeal väike kohvipaus:) Leidsime uskumatult armsa kohviku! Kohvi ning otse ahjust võetud kooki nautides tundsin end justkui Pariisis:) Ärge küsige, miks Pariis, pole seal kunagi käinud, lihtsalt vahva hetkeemotsioon:)
Juba homme oleme keskuses tagasi, siis juba tutvumas kontoritööga.
22.05 – kolmapäev
Praktikapäev Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia külastuskeskuses
Juba tuttavaks saanud kohas alustame oma päeva siis kontoripoolel. Tutvume ka ülejäänud töötajatega, keda veel näinud polnud. Meie ülesandeks saab olema inglise keelde tõlgitud teksti (eraldi failina) lisamine keskuse kodulehele. Kuna tegemist on nende uue kodulehe formaadiga (vähem kui aasta), siis tänaseni pole olnud võimalik kodulehte inglise keelsena avada. Alguses keerulisena näiva ülesandega saime Kairiga tegelikult väga hästi hakkama, arvesse võttes seda, et pidime seda tegema galeegi keele põhiselt. Kõike loomulikult valmis ei jõudnud, osaliselt ka kodulehe vea tõttu, aga tänaseks on paneel pealkirjaga - actividades e participacion (activities and participation) 6-st alajaotusest 5 inglise keelde pandud: activities, volunteering in the park, research collaboration, grants and calls, friends of the island.
Kes tahab võib oma silmaga järele vaadata:) https://illasatlanticas.gal/en/actividades
Tagasi koju jõudes saame oma majutajalt sõnumi, et võtaksime kindlasti osa Santa Rita pühast päevast. No olime kuulnud-näinud küll, et terve linn juba mitmendat päeva pidutseb, aga oluline info ei olnud meieni jõudnud.
Kes on aga Santa Rita?
Santa Rita, tuntud kui Cascia püha Rita, on katoliku pühak, keda austatakse peamiselt tema kannatlikkuse, vastupidavuse ja pühendumise tõttu. Sündinud Margherita Lotti nime all 1381.
Vilagarcía de Arousa tähistab Santa Rita pühaku päeva tema austamiseks ja tema sügava mõju tõttu kohalikele kogukondadele. Santa Rita on tuntud kui "võimatute olukordade" ja "lootusetute juhtumite" pühak, kes on leidnud erilise koha paljude katoliiklaste südames. Tema elu ja kannatlikkus, eriti raskuste ja tragöödiate keskel, on inspireerinud inimesi kogu maailmas, sealhulgas Hispaanias.
Santa Rita pidustused Vilagarcía de Arousas toimuvad 18. maist kuni 22. maini 2024.
Pidustuste hulka kuulub ka suur rongkäik läbi linna peatänavate 22. mail, mis toimus õhtul kella 8 paiku. Rongkäigus osalesid usutegelased ja kohalikud elanikud, kes kandsid Santa Rita kuju, saatjaks traditsiooniline muusika ja kaunistused. Rongkäiku juhib meestegelaskuju ja see meeskuju on tavaliselt Saint Roch (hispaania keeles San Roque). Saint Rochit austatakse kui kaitsjat katkude ja haiguste eest ning ta on oluline tegelane paljudes katoliku rongkäikudes Hispaanias. Vilagarcía de Arousas tähistatakse Saint Rochit koos Santa Ritaga ja tema kujutis või kuju eelneb paraadil sageli tema omale.
Kogu vanalinna osa oli meeletult rahvast täis- kes oma lastega lõbustuspargis, kes rongkäiku vaatamas, kes pubides head ja paremat nautimas:) Nautisime ka meie rongkäiku ja ka pubis sai natuke istutud, kuid suure kisa ja lärmiga lõbustuspargist kõndisime küll mööda.
Oli mõnusalt muljeterohke päev:)
Praktikapäev Centro de Visitantes Parque Nacional Illas Atlanticas de Galicia külastuskeskuses
Juba tuttavaks saanud kohas alustame oma päeva siis kontoripoolel. Tutvume ka ülejäänud töötajatega, keda veel näinud polnud. Meie ülesandeks saab olema inglise keelde tõlgitud teksti (eraldi failina) lisamine keskuse kodulehele. Kuna tegemist on nende uue kodulehe formaadiga (vähem kui aasta), siis tänaseni pole olnud võimalik kodulehte inglise keelsena avada. Alguses keerulisena näiva ülesandega saime Kairiga tegelikult väga hästi hakkama, arvesse võttes seda, et pidime seda tegema galeegi keele põhiselt. Kõike loomulikult valmis ei jõudnud, osaliselt ka kodulehe vea tõttu, aga tänaseks on paneel pealkirjaga - actividades e participacion (activities and participation) 6-st alajaotusest 5 inglise keelde pandud: activities, volunteering in the park, research collaboration, grants and calls, friends of the island.
Kes tahab võib oma silmaga järele vaadata:) https://illasatlanticas.gal/en/actividades
Tagasi koju jõudes saame oma majutajalt sõnumi, et võtaksime kindlasti osa Santa Rita pühast päevast. No olime kuulnud-näinud küll, et terve linn juba mitmendat päeva pidutseb, aga oluline info ei olnud meieni jõudnud.
Kes on aga Santa Rita?
Santa Rita, tuntud kui Cascia püha Rita, on katoliku pühak, keda austatakse peamiselt tema kannatlikkuse, vastupidavuse ja pühendumise tõttu. Sündinud Margherita Lotti nime all 1381.
Vilagarcía de Arousa tähistab Santa Rita pühaku päeva tema austamiseks ja tema sügava mõju tõttu kohalikele kogukondadele. Santa Rita on tuntud kui "võimatute olukordade" ja "lootusetute juhtumite" pühak, kes on leidnud erilise koha paljude katoliiklaste südames. Tema elu ja kannatlikkus, eriti raskuste ja tragöödiate keskel, on inspireerinud inimesi kogu maailmas, sealhulgas Hispaanias.
Santa Rita pidustused Vilagarcía de Arousas toimuvad 18. maist kuni 22. maini 2024.
Pidustuste hulka kuulub ka suur rongkäik läbi linna peatänavate 22. mail, mis toimus õhtul kella 8 paiku. Rongkäigus osalesid usutegelased ja kohalikud elanikud, kes kandsid Santa Rita kuju, saatjaks traditsiooniline muusika ja kaunistused. Rongkäiku juhib meestegelaskuju ja see meeskuju on tavaliselt Saint Roch (hispaania keeles San Roque). Saint Rochit austatakse kui kaitsjat katkude ja haiguste eest ning ta on oluline tegelane paljudes katoliku rongkäikudes Hispaanias. Vilagarcía de Arousas tähistatakse Saint Rochit koos Santa Ritaga ja tema kujutis või kuju eelneb paraadil sageli tema omale.
Kogu vanalinna osa oli meeletult rahvast täis- kes oma lastega lõbustuspargis, kes rongkäiku vaatamas, kes pubides head ja paremat nautimas:) Nautisime ka meie rongkäiku ja ka pubis sai natuke istutud, kuid suure kisa ja lärmiga lõbustuspargist kõndisime küll mööda.
Oli mõnusalt muljeterohke päev:)
23.05 - neljapäev
Taas võimalus külastada Cortegada saart
Cortegada on siis meie kodulähedane saar, kuhu meid viiakse hommikul väikse kummipaadiga kell 9.30 ja
tagasi tuuakse 13.30.
Pole just palju aega ühele loodushuvilisele:)
Saar on meile juba tuttav, selletõttu otsustame Kairiga lihtsalt mõnusalt kulgeda. Eesmärk polnud kogu rada uuesti läbi teha, vaid pigem pühenduda loodusega lähemalt tutvumisele - eelkõige taimede pildistamisele.
Tekkis kaks jaotust:
Kaunid taimed on teie ees:
planisfääri (inglise k planisphere)- see lihtne seadeldis on nagu pööratav taevakaart, mis aitab tähistaevaga tuttavaks saada.
Kuna ööd ei jäänud ootama, siis katsetada kahjuks ei saanud:)
Aga etteruttavalt ütlen, et homme avastame juba uut saart!
Taas võimalus külastada Cortegada saart
Cortegada on siis meie kodulähedane saar, kuhu meid viiakse hommikul väikse kummipaadiga kell 9.30 ja
tagasi tuuakse 13.30.
Pole just palju aega ühele loodushuvilisele:)
Saar on meile juba tuttav, selletõttu otsustame Kairiga lihtsalt mõnusalt kulgeda. Eesmärk polnud kogu rada uuesti läbi teha, vaid pigem pühenduda loodusega lähemalt tutvumisele - eelkõige taimede pildistamisele.
Tekkis kaks jaotust:
- need taimed, mis kasvavad ka looduslikult Eestis,
- need taimed, mis kasvavad ainult Galicia piirkonnas.
Kaunid taimed on teie ees:
- randköömen, mountain sandwort, harilik nõiahammas, spotted rock-rose (esimene rida),
- harilik sininukk, suvivikk, daboecia, valge pusurohi (teine rida),
- cistus inflatus, asphodelus (valge tooneliilia), helichrysum foetidum, põõsasmurakas (kolmas rida).
planisfääri (inglise k planisphere)- see lihtne seadeldis on nagu pööratav taevakaart, mis aitab tähistaevaga tuttavaks saada.
Kuna ööd ei jäänud ootama, siis katsetada kahjuks ei saanud:)
Aga etteruttavalt ütlen, et homme avastame juba uut saart!
24.05 - reede
Avastamas uut saart - Ons
Tänane päev kinkis meile imelise saare, küll üheks päevaks, aga kingitus oli suurepärane:)
Ons on arhipelaag, mis koosneb mitmest saarest, millest peamine Ons, kuid arhipelaagi kuuluvad ka mitmed väiksemad saared ja kaljud. Onsi arhipelaag on osa Galicia Atlandi Saarte Rahvuspargist.
Ons on teistsugune, omanäoline, suursugune....
Saarele saada pole väga lihtne, kui sul just ei ole autot käepärast võtta. Kõigepealt rongisõit Pontevedra linna (meist ühe peatuse vahe), edasi tuleb autoga meile vastu Monica (juba tuttav inimene külastuskeskusest). Sõidame mööda rannikut läbi erinevate linnade ja külade, et jõuda sadamasse. Sadam, kust laev väljub Onsile, asub Bueu linnas. See on kalurilinn ja populaarne kuurortlinn, mis asub Galicia looduskaunil rannikualal. Monica ostab meile laevapiletid, edasi peame ette näitama QR koodid, sest ka see saar on külastatav ainult koodiga. Onsi saarestiku külastajate päevane piirang kõrghooajal (lihavõtted ja 15.05-15.09) on 1300 inimest päevas, seega on samuti vajalik piletite ostmisel Xunta de Galicia eelnev luba. Ülejäänud ajal on külastajate max päevane piirang 250-450 inimest ja ainult koos giidiga, kes peab olema tunnustatud rahvuspargi poolt. Ja lisaks veel grupi suuruse piirang kuni 25 inimest. Selline info saare kohta, juhuks kui kellegil on tekkimas külastusplaan.
Laevasõidutee pikkus ca 1 tund 40 min, ühe vahepeatusega (tagasisõit kulges üllatuslikult kiiremini). Saarele jõudmiseks kodust kulus aega kokku 3 tundi.
Suundume esmalt infopunktist läbi ja edasi valime matkarajaks kõige pikema, aga ka ilusaima, sellise soovituse saime Monicalt. On plaanis lisada juurde üks väiksem rada, mis viib saare teisele poolele uhke tuletorn-majani.
Saare ilu hakkab kohale jõudma kohe esimeste sammude järel – on armsad majad (saarel püsielanikud, ka suvitajad),
kaunid ookeanivaatega restoranid-kohvikud, on lihtsalt ilusad võimsad vaated ookeanile, on mitu imelist vaatekohta – Buraco do inferno, Fedorentos viewpoint, on avarad väljad, suurel hulgal lopsakaid sõnajalgasid, on huvitav tuletorn-maja (Faro de Ons).
Kokku kahe matkaraja pikkuseks üle 10 km, mida pole teab mis palju, kuid sellest lauget kulgemist suhteliselt vähe.
Enne raja lõppu tuletorni lähistel kohtume üllatuslikult Monicaga, kes soovis veenduda, et me pole eksinud ja jõuaksime ikka 17.30 väljuvale laevale. Edasine koos jalutuskäik sadama suunas kulges mõnusas jutuhoos:) Nii mõnusas, et peaaegu poleks märganud tee kõrval peesitavat suurt madu – inglise keeles ladder snake. Tegu on Edela-Euroopas elutseva mittemürkmaoga (video siin). Õnneks küll, aga siiski madude suur fänn pole. Enne laevale minekut jõuame läbi põigata veel saare külastuskeskusest. Väga kena koht oma väljapanekutega. Jõuan veel enne lahkumist kohvikust läbi astuda!
Kokkuvõtteks saan öelda ainult sõnad - lihtsalt imeline!
Päevamatk tehtud! Isegi hästi tehtud, arvestades kui suurte seljakottidega me ringi liikusime. Eriti Kairi oma seljakotiga, mis koosneb hinnalistest kaameratest ja objektiividest.
Lisan hulga pilte, et jagada seda tänast imelist lugu!
Avastamas uut saart - Ons
Tänane päev kinkis meile imelise saare, küll üheks päevaks, aga kingitus oli suurepärane:)
Ons on arhipelaag, mis koosneb mitmest saarest, millest peamine Ons, kuid arhipelaagi kuuluvad ka mitmed väiksemad saared ja kaljud. Onsi arhipelaag on osa Galicia Atlandi Saarte Rahvuspargist.
Ons on teistsugune, omanäoline, suursugune....
Saarele saada pole väga lihtne, kui sul just ei ole autot käepärast võtta. Kõigepealt rongisõit Pontevedra linna (meist ühe peatuse vahe), edasi tuleb autoga meile vastu Monica (juba tuttav inimene külastuskeskusest). Sõidame mööda rannikut läbi erinevate linnade ja külade, et jõuda sadamasse. Sadam, kust laev väljub Onsile, asub Bueu linnas. See on kalurilinn ja populaarne kuurortlinn, mis asub Galicia looduskaunil rannikualal. Monica ostab meile laevapiletid, edasi peame ette näitama QR koodid, sest ka see saar on külastatav ainult koodiga. Onsi saarestiku külastajate päevane piirang kõrghooajal (lihavõtted ja 15.05-15.09) on 1300 inimest päevas, seega on samuti vajalik piletite ostmisel Xunta de Galicia eelnev luba. Ülejäänud ajal on külastajate max päevane piirang 250-450 inimest ja ainult koos giidiga, kes peab olema tunnustatud rahvuspargi poolt. Ja lisaks veel grupi suuruse piirang kuni 25 inimest. Selline info saare kohta, juhuks kui kellegil on tekkimas külastusplaan.
Laevasõidutee pikkus ca 1 tund 40 min, ühe vahepeatusega (tagasisõit kulges üllatuslikult kiiremini). Saarele jõudmiseks kodust kulus aega kokku 3 tundi.
Suundume esmalt infopunktist läbi ja edasi valime matkarajaks kõige pikema, aga ka ilusaima, sellise soovituse saime Monicalt. On plaanis lisada juurde üks väiksem rada, mis viib saare teisele poolele uhke tuletorn-majani.
Saare ilu hakkab kohale jõudma kohe esimeste sammude järel – on armsad majad (saarel püsielanikud, ka suvitajad),
kaunid ookeanivaatega restoranid-kohvikud, on lihtsalt ilusad võimsad vaated ookeanile, on mitu imelist vaatekohta – Buraco do inferno, Fedorentos viewpoint, on avarad väljad, suurel hulgal lopsakaid sõnajalgasid, on huvitav tuletorn-maja (Faro de Ons).
Kokku kahe matkaraja pikkuseks üle 10 km, mida pole teab mis palju, kuid sellest lauget kulgemist suhteliselt vähe.
Enne raja lõppu tuletorni lähistel kohtume üllatuslikult Monicaga, kes soovis veenduda, et me pole eksinud ja jõuaksime ikka 17.30 väljuvale laevale. Edasine koos jalutuskäik sadama suunas kulges mõnusas jutuhoos:) Nii mõnusas, et peaaegu poleks märganud tee kõrval peesitavat suurt madu – inglise keeles ladder snake. Tegu on Edela-Euroopas elutseva mittemürkmaoga (video siin). Õnneks küll, aga siiski madude suur fänn pole. Enne laevale minekut jõuame läbi põigata veel saare külastuskeskusest. Väga kena koht oma väljapanekutega. Jõuan veel enne lahkumist kohvikust läbi astuda!
Kokkuvõtteks saan öelda ainult sõnad - lihtsalt imeline!
Päevamatk tehtud! Isegi hästi tehtud, arvestades kui suurte seljakottidega me ringi liikusime. Eriti Kairi oma seljakotiga, mis koosneb hinnalistest kaameratest ja objektiividest.
Lisan hulga pilte, et jagada seda tänast imelist lugu!
25.05 - laupäev ja 26.05- pühapäev
Vihm ja päike käsikäes
No ei osanud me oodata laupäevalt ainult vihma, seega plaanitud tegevused jäävad pühapäevaks.
Selleks vihmaseks päevaks ei leiutanud me miskit muud huvitavat välja, kui ainult oma kooliasjadega tegelemise. Kairi tegeles põhjalikult oma piltide sorteerimisega ja samuti Weeblyga, mina aga üritasin Capcut-iga videosid monteerida, mis on loodusfotograafia aine ülesandeks. Nimelt on vajalik kokku panna 2 min videotutvustus mingist huviväärsusest, loodusobjektist või kasvõi oma koduõuel elavatest madudest, nagu tegi Kairi:)
Pühapäev kostitas meid lõpuks päiksega! Seda on uskumatu öelda, eriti kui kodustelt saame iga päev teateid kuumalainest.
Ilusal päiksepaistelisel päeval otsustasime siis üles otsida kodulinna lähistelt koha nimega - Petroglifos Os Ballotes. Need on Galicia petroglüüfid ehk kaljujoonised, mis on ajalooliselt olulised, kujutades siis erinevaid eelajaloolistest aegadest pärit sümboleid ja kujundeid.
No kõlab ju põnevalt! Teele asunud sammume aina kõrgemale merepinnast, vaated muutuvad aina ilusamateks. Etteruttavalt võin öelda, et hea seegi, et ookeaniäärset kaunidust meile vähemalt näidati:) No ühtedelt loodusgiidiks õppijatelt ei saa ka vast eeldada, et uutest või juba tuttavatest uhketest taimedest märkamatatult mööda kõnniksime:)
Esimesena avasime fotosessiooni passion flowersi ehk passioonlilledele. Passioonlilled on sageli ronitaimed, mille õied on väga värvikirevad ja eristuva kujuga. Passioonlillede viljadeks on granadillad ehk passioonviljad, inglise keeles ehk tuttavam nimi - passion fruit. Sellel heal viljal on tegelikult mitu nime: granadill, grenadill, maracuja, marakuja, kirevili, kannatusvili, passioon, passion fruit jne.
Loen internetist juurde, et kannatuslille nimetus on arvatavasti tulnud sellest, et taime õied meenutavad Kristuse okaskrooni ja et kirg ja kannatus käivat ikka teatavasti sageli käsikäes, seega granadill ka kui kirevili. Eks ta üks armastusevili ole, mida kasutatakse armastuseenergia parandamiseks ja suurendamiseks:)
Teeme veel mõned pildipeatused. Kairi avastas kogemata pilte tehes täiesti tavapärase välimusega kollase õitega lille, mis taimeäpi järgi väga suure tõenäosusega olevat Eestis ohustatud liigiks. Lillel nimeks - kare mõrkjas, mis siis kantud Eestis punasesse raamatusse. Igaks juhuks vaatasime kodus koos üle selle üllatava info. Panen siia infoks kirja meie põhilise taimeäpi nime, mida kasutame - Flora Incognita.
Järgmine iludus – harilik käbihein, mille levik Eestis väga lai. Kaunite õisikute tõttu paistab ta hästi silma.
Vanad eestlased on andnud taimele mitmeid nimesid (allikas: bio.edu.ee) nagu härjapea, kurgurohi, maa-aluserohi, põldhumal, mesilill. Taimel olevat peamiselt haavu parandav toime ning seetõttu on ta hea valutava kurgu kuristamisel. Hea teada, kuigi tee pidavat olema suhtkoht mõru.
Suund meil ju ikkagi kaljujooniste poole, seega otsime õiget teed. Suured lamedad madalad kivid kaugelt majade vahelt paistmas, kuid lähemal uurimisel ei vasta need ootustele. On küll erinevad infotahvlid viitega igale õigete joonistega kivile, no aga ei oska näha nende kivide pindadel kõiki neid vahvaid joonistusi. Paar tuvastatud joonist ehk andsid aimu meile, et tegu on eelajalooliste kaljujoonistega, mis pärinevad pronksiajast (umbes 2000–800 eKr).
Infoks juurde, et Os Ballotes petroglüüfid on tuntud oma keerukate kujundite ja sümbolite poolest, sealhulgas spiraalide, kontsentriliste ringide, loomakujutiste ja teiste geomeetriliste mustrite poolest.
Panen üles ka mõned pildid eelajaloolise koha kohta ja juurde annan väikse ülesande - tuvastada loomakujutisi:)
Jalutades alla ookeani suunas tagasi näeme Vilagarcia tänavatel üsna palju rahvast, perekonniti käiakse siin pühapäeva lõunatel. Astusime ka meie sisse ühte rannikuäärsesse restorani. Teenindaja kohe küsima nagu ikka, et mida teile...
Tellisime Kairiga alustuseks pokaaliga veini, mida naudime toidu valimise kõrvale, sest keerulise nimega mereande pole ju galicia keeles ega ka inglise keeles lihtne tuvastada. Vahepeal jõudsid kaks delfiini anda külastajatele vahva etenduse! Arvan, et see pole väga tavaline siin, sest rahvas ahhetas ja jälgis nende vahvat teekonda kuni lahkumiseni!
Meie aga ootasime, ootasime, jõudsime isegi pähe õppida tellitavate toitude nimed küsides lõpuks viisakalt - kas on võimalik tellimust esitada ja saame mööda minnes loomulikuna kõlava vastuse, aga köök suleti 45 min või isegi tund aega tagasi. No selline kogemus veel puudus:) Nüüd näljastena kiired sammud kodu poole.
Järgmise korrani!
Vihm ja päike käsikäes
No ei osanud me oodata laupäevalt ainult vihma, seega plaanitud tegevused jäävad pühapäevaks.
Selleks vihmaseks päevaks ei leiutanud me miskit muud huvitavat välja, kui ainult oma kooliasjadega tegelemise. Kairi tegeles põhjalikult oma piltide sorteerimisega ja samuti Weeblyga, mina aga üritasin Capcut-iga videosid monteerida, mis on loodusfotograafia aine ülesandeks. Nimelt on vajalik kokku panna 2 min videotutvustus mingist huviväärsusest, loodusobjektist või kasvõi oma koduõuel elavatest madudest, nagu tegi Kairi:)
Pühapäev kostitas meid lõpuks päiksega! Seda on uskumatu öelda, eriti kui kodustelt saame iga päev teateid kuumalainest.
Ilusal päiksepaistelisel päeval otsustasime siis üles otsida kodulinna lähistelt koha nimega - Petroglifos Os Ballotes. Need on Galicia petroglüüfid ehk kaljujoonised, mis on ajalooliselt olulised, kujutades siis erinevaid eelajaloolistest aegadest pärit sümboleid ja kujundeid.
No kõlab ju põnevalt! Teele asunud sammume aina kõrgemale merepinnast, vaated muutuvad aina ilusamateks. Etteruttavalt võin öelda, et hea seegi, et ookeaniäärset kaunidust meile vähemalt näidati:) No ühtedelt loodusgiidiks õppijatelt ei saa ka vast eeldada, et uutest või juba tuttavatest uhketest taimedest märkamatatult mööda kõnniksime:)
Esimesena avasime fotosessiooni passion flowersi ehk passioonlilledele. Passioonlilled on sageli ronitaimed, mille õied on väga värvikirevad ja eristuva kujuga. Passioonlillede viljadeks on granadillad ehk passioonviljad, inglise keeles ehk tuttavam nimi - passion fruit. Sellel heal viljal on tegelikult mitu nime: granadill, grenadill, maracuja, marakuja, kirevili, kannatusvili, passioon, passion fruit jne.
Loen internetist juurde, et kannatuslille nimetus on arvatavasti tulnud sellest, et taime õied meenutavad Kristuse okaskrooni ja et kirg ja kannatus käivat ikka teatavasti sageli käsikäes, seega granadill ka kui kirevili. Eks ta üks armastusevili ole, mida kasutatakse armastuseenergia parandamiseks ja suurendamiseks:)
Teeme veel mõned pildipeatused. Kairi avastas kogemata pilte tehes täiesti tavapärase välimusega kollase õitega lille, mis taimeäpi järgi väga suure tõenäosusega olevat Eestis ohustatud liigiks. Lillel nimeks - kare mõrkjas, mis siis kantud Eestis punasesse raamatusse. Igaks juhuks vaatasime kodus koos üle selle üllatava info. Panen siia infoks kirja meie põhilise taimeäpi nime, mida kasutame - Flora Incognita.
Järgmine iludus – harilik käbihein, mille levik Eestis väga lai. Kaunite õisikute tõttu paistab ta hästi silma.
Vanad eestlased on andnud taimele mitmeid nimesid (allikas: bio.edu.ee) nagu härjapea, kurgurohi, maa-aluserohi, põldhumal, mesilill. Taimel olevat peamiselt haavu parandav toime ning seetõttu on ta hea valutava kurgu kuristamisel. Hea teada, kuigi tee pidavat olema suhtkoht mõru.
Suund meil ju ikkagi kaljujooniste poole, seega otsime õiget teed. Suured lamedad madalad kivid kaugelt majade vahelt paistmas, kuid lähemal uurimisel ei vasta need ootustele. On küll erinevad infotahvlid viitega igale õigete joonistega kivile, no aga ei oska näha nende kivide pindadel kõiki neid vahvaid joonistusi. Paar tuvastatud joonist ehk andsid aimu meile, et tegu on eelajalooliste kaljujoonistega, mis pärinevad pronksiajast (umbes 2000–800 eKr).
Infoks juurde, et Os Ballotes petroglüüfid on tuntud oma keerukate kujundite ja sümbolite poolest, sealhulgas spiraalide, kontsentriliste ringide, loomakujutiste ja teiste geomeetriliste mustrite poolest.
Panen üles ka mõned pildid eelajaloolise koha kohta ja juurde annan väikse ülesande - tuvastada loomakujutisi:)
Jalutades alla ookeani suunas tagasi näeme Vilagarcia tänavatel üsna palju rahvast, perekonniti käiakse siin pühapäeva lõunatel. Astusime ka meie sisse ühte rannikuäärsesse restorani. Teenindaja kohe küsima nagu ikka, et mida teile...
Tellisime Kairiga alustuseks pokaaliga veini, mida naudime toidu valimise kõrvale, sest keerulise nimega mereande pole ju galicia keeles ega ka inglise keeles lihtne tuvastada. Vahepeal jõudsid kaks delfiini anda külastajatele vahva etenduse! Arvan, et see pole väga tavaline siin, sest rahvas ahhetas ja jälgis nende vahvat teekonda kuni lahkumiseni!
Meie aga ootasime, ootasime, jõudsime isegi pähe õppida tellitavate toitude nimed küsides lõpuks viisakalt - kas on võimalik tellimust esitada ja saame mööda minnes loomulikuna kõlava vastuse, aga köök suleti 45 min või isegi tund aega tagasi. No selline kogemus veel puudus:) Nüüd näljastena kiired sammud kodu poole.
Järgmise korrani!
27.05 – esmaspäev
Kolmas kord Cortigada saarel
Saime Luisilt, kes korraldab matku sellele saarele, eelmisel päeval sõnumi, et peaksime olema järgmise päeva hommikul k 10.00 meile juba tuttavas sadamas. Öeldi ainult, et söök ja jook kaasa, tagasi õhtul kella viie paiku. Aga seda ei osanud me oodata, et tegelikult tuleb sellest üks suur lasterohke päev, sest saarele viiakse palju erinevas vanuses lapsi, juba tuttava väiksemat sorti mootorpaadiga. Varasemalt olen kirjutanud, et selline mootorpaat võtab korraga peale 10 persooni, lapsi aga on lubatud natuke rohkem. Kui paat käib 5-8 minutiga edasi-tagasi, siis seda tehes ligi kaks tundi, jõuab saarele ikka väga palju lapsi. Koolilapsed jaotati kohe gruppidesse ja iga grupp sai omale giidi.
Meie jäime Kairiga ootama kõige pisemaid lasteaialapsi, kes jõudsid saarele viimastena. Väiksed põnnid olid vast nii 3-6- aastased, 2 õpetajat nendega kaasas (üks nendest meesterahvas, ehk ta oli ka õpetaja).
Meie grupijuht Luis alustab peale piknikku matkaga, võttes kõik väiksed riburada pidi rajale kaasa (15 last). Matk tundub lastele äge, sest Luis oskab selle teha väga põnevaks. Väike peatus maagilises loorberimetsas selleks, et rääkida lastele muinasjutuline lugu puust, kes sööb kive cortegada saarelt. Seal loos olid ka veel lambad, kes kadusid, aga me ei saanud päris hästi lõpuni aru, kuidas lugu lõppes. Ikkagi ju galeegi keeles:) Lapsed viidi täisringile, mis teeb kokku ca 3.2 km. Kui entusiastlik meesõpetaja lõpupoole hõikas, et liigume-liigume, siis minu ees 3 väikest armast last ütlesid kui ühest suust – "estamos cansos", mis tähendas, et oleme väsinud (hispaania keeles kõlaks nii- "estamos cansados"). Nad olidki väsinud, aga väga vaprad, sest kõik teadsid, et pärast saab ujuma!
Pole just kerge lastegruppe juhendada ja nende tähelepanu pikalt hoida, aga Luis sai suurepäraselt hakkama, ta justkui selleks loodud! Ja näitlemine tuli tal ka hästi välja!
Oli tore näha, kuidas ka kõige pisematega on võimalik korraldada vahvaid liikumisi, ilma et kellelgi igav hakkaks. Ahjaa... igas grupis on ikka üks must lammas, no selle poisiga natuke nähti vaeva, kiusas pisemaid, jooksis pidevalt minema ja pildus plastpudeleid põõsaste alla.
Aga väga äge päev ja uus huvitav kogemus!
Sellest saarest ei pääse ka homme, sest pooleks päevaks taas tagasi. Eks näeb, kes saarele seekord minemas!
Kolmas kord Cortigada saarel
Saime Luisilt, kes korraldab matku sellele saarele, eelmisel päeval sõnumi, et peaksime olema järgmise päeva hommikul k 10.00 meile juba tuttavas sadamas. Öeldi ainult, et söök ja jook kaasa, tagasi õhtul kella viie paiku. Aga seda ei osanud me oodata, et tegelikult tuleb sellest üks suur lasterohke päev, sest saarele viiakse palju erinevas vanuses lapsi, juba tuttava väiksemat sorti mootorpaadiga. Varasemalt olen kirjutanud, et selline mootorpaat võtab korraga peale 10 persooni, lapsi aga on lubatud natuke rohkem. Kui paat käib 5-8 minutiga edasi-tagasi, siis seda tehes ligi kaks tundi, jõuab saarele ikka väga palju lapsi. Koolilapsed jaotati kohe gruppidesse ja iga grupp sai omale giidi.
Meie jäime Kairiga ootama kõige pisemaid lasteaialapsi, kes jõudsid saarele viimastena. Väiksed põnnid olid vast nii 3-6- aastased, 2 õpetajat nendega kaasas (üks nendest meesterahvas, ehk ta oli ka õpetaja).
Meie grupijuht Luis alustab peale piknikku matkaga, võttes kõik väiksed riburada pidi rajale kaasa (15 last). Matk tundub lastele äge, sest Luis oskab selle teha väga põnevaks. Väike peatus maagilises loorberimetsas selleks, et rääkida lastele muinasjutuline lugu puust, kes sööb kive cortegada saarelt. Seal loos olid ka veel lambad, kes kadusid, aga me ei saanud päris hästi lõpuni aru, kuidas lugu lõppes. Ikkagi ju galeegi keeles:) Lapsed viidi täisringile, mis teeb kokku ca 3.2 km. Kui entusiastlik meesõpetaja lõpupoole hõikas, et liigume-liigume, siis minu ees 3 väikest armast last ütlesid kui ühest suust – "estamos cansos", mis tähendas, et oleme väsinud (hispaania keeles kõlaks nii- "estamos cansados"). Nad olidki väsinud, aga väga vaprad, sest kõik teadsid, et pärast saab ujuma!
Pole just kerge lastegruppe juhendada ja nende tähelepanu pikalt hoida, aga Luis sai suurepäraselt hakkama, ta justkui selleks loodud! Ja näitlemine tuli tal ka hästi välja!
Oli tore näha, kuidas ka kõige pisematega on võimalik korraldada vahvaid liikumisi, ilma et kellelgi igav hakkaks. Ahjaa... igas grupis on ikka üks must lammas, no selle poisiga natuke nähti vaeva, kiusas pisemaid, jooksis pidevalt minema ja pildus plastpudeleid põõsaste alla.
Aga väga äge päev ja uus huvitav kogemus!
Sellest saarest ei pääse ka homme, sest pooleks päevaks taas tagasi. Eks näeb, kes saarele seekord minemas!
28.05 - teisipäev
Käimas praktika kolmas nädal
Kui juba neljas kord ühel ja samal saarel käia, siis polegi midagi uut lisada. Kuna on klassiekskursioonide aeg, siis lapsi viiakse saarele igast kandist ja kohe palju. Seekord saabus terve klass või isegi kaks sadamasse lõbusõidurongiga nagu Haapsalus Peetrike. Kes teab, kust nad tulid või kui kaua juba sellega sõitnud:)
Saarele jõudes, võtame seekord sappa grupile, kus lapsed ehk nii 8-aastased. Grupijuhiks mitte Luis, vaid Gema, kellega me ka varem juba kohtunud. Saame hoopis teistsuguse kogemuse, muidugi lapsed grupis ka natuke vanemad.
Ka Gema tegi lastele toreda põhjaliku matka saare elust-olust ja loodusest, kuid kohati näis, et lapsed jõudsid tüdida, eriti poisid. Gema pidi mitmeid kordi paluma tähelepanu. Arvan muidugi, et giidi ülesanne ei peaks olema klassi ohjeldamine, vaid see jäägu ikka õpetaja rolliks. Matka lõppedes jõudis Kairi Gemaga paar sõna vahetada ja ta nõustus, et polnud just kõige kergem kooligrupp.
Lastele kõige magusamaks hetkeks oli aga piknik kividel.
Vahvad pildid räägivad enda eest!
Käimas praktika kolmas nädal
Kui juba neljas kord ühel ja samal saarel käia, siis polegi midagi uut lisada. Kuna on klassiekskursioonide aeg, siis lapsi viiakse saarele igast kandist ja kohe palju. Seekord saabus terve klass või isegi kaks sadamasse lõbusõidurongiga nagu Haapsalus Peetrike. Kes teab, kust nad tulid või kui kaua juba sellega sõitnud:)
Saarele jõudes, võtame seekord sappa grupile, kus lapsed ehk nii 8-aastased. Grupijuhiks mitte Luis, vaid Gema, kellega me ka varem juba kohtunud. Saame hoopis teistsuguse kogemuse, muidugi lapsed grupis ka natuke vanemad.
Ka Gema tegi lastele toreda põhjaliku matka saare elust-olust ja loodusest, kuid kohati näis, et lapsed jõudsid tüdida, eriti poisid. Gema pidi mitmeid kordi paluma tähelepanu. Arvan muidugi, et giidi ülesanne ei peaks olema klassi ohjeldamine, vaid see jäägu ikka õpetaja rolliks. Matka lõppedes jõudis Kairi Gemaga paar sõna vahetada ja ta nõustus, et polnud just kõige kergem kooligrupp.
Lastele kõige magusamaks hetkeks oli aga piknik kividel.
Vahvad pildid räägivad enda eest!
29.05 – kolmapäev
Matka toimumiskoht: Cortegada saar
Matkajuht: Rita Vidal Mouriño
Matka seltskond: 6-7-aastased koolilapsed
Pärit : Carrilist, nn Vilagarcia eeslinnast
Keel: hispaania
Saime jälle uue kogemuse uue matkajuhiga. Lapsed olid väga toredad ja armsad, kaks õpetajat hoidsid korda väga hästi, ilm oli mõnusalt suvine. Nii lõpmatult armas on vaadata neid väikseid lapsi, kes tulevad kodust kaugemale ekskursioonile. Käest kinni hoides liiguti edasi, ergutuseks vahel koos lauludega, mingi aja pärast oodatud piknik. Lastele anti kätte luubid juba suhteliselt matka alguses, mis oli tegelikult väga vahva mõte. Neil oli terve matka jooksul aega uurida puid ja põõsaid. Nii äge!
Meil Kairiga jäid ikka mõned hetked ka taimede-puude pildistamiseks: harilik viirpuu, üheksavägine (üks kahest Eestis kasvavast vägiheina liigist) ja võõrapärase nimega Lythrum junceum, mida Eestis ei kasva. Eesti taimeks Lythrum salicaria, tuntud kui harilik kukesaba.
Pean lisama siia midagi üllatavat - mitte ühtegi putukat-sitikat, kes sind tahaks kohe nahka pista, sellel saarel ei eksisteeri.
Ka homme samale saarele tagasi, nii et meist saavad varsti Cortegada saare spetsialistid:)
Matka toimumiskoht: Cortegada saar
Matkajuht: Rita Vidal Mouriño
Matka seltskond: 6-7-aastased koolilapsed
Pärit : Carrilist, nn Vilagarcia eeslinnast
Keel: hispaania
Saime jälle uue kogemuse uue matkajuhiga. Lapsed olid väga toredad ja armsad, kaks õpetajat hoidsid korda väga hästi, ilm oli mõnusalt suvine. Nii lõpmatult armas on vaadata neid väikseid lapsi, kes tulevad kodust kaugemale ekskursioonile. Käest kinni hoides liiguti edasi, ergutuseks vahel koos lauludega, mingi aja pärast oodatud piknik. Lastele anti kätte luubid juba suhteliselt matka alguses, mis oli tegelikult väga vahva mõte. Neil oli terve matka jooksul aega uurida puid ja põõsaid. Nii äge!
Meil Kairiga jäid ikka mõned hetked ka taimede-puude pildistamiseks: harilik viirpuu, üheksavägine (üks kahest Eestis kasvavast vägiheina liigist) ja võõrapärase nimega Lythrum junceum, mida Eestis ei kasva. Eesti taimeks Lythrum salicaria, tuntud kui harilik kukesaba.
Pean lisama siia midagi üllatavat - mitte ühtegi putukat-sitikat, kes sind tahaks kohe nahka pista, sellel saarel ei eksisteeri.
Ka homme samale saarele tagasi, nii et meist saavad varsti Cortegada saare spetsialistid:)
30.05 – neljapäev
Cortigada rutiin:)
Cortigada saarele minemisest on juba välja kujunenud mõnus rutiin. Hommikune jalutuskäik mööda promenaadi (kiirel sammul ca 15 min), sadamas kell 9.30-10.00, mootorpaadiga üle (ca 3 min) ja ootama oma gruppi ning grupijuhti, seekord giid Marinat.
Lastegruppi vaadates mõtlen nende vanuse peale, aga et täpne olla, alustan suhtlust õpetajaga. Pakun, et lapsed nii 12-13-aastased, mis osutus absoluutselt tõeks:) Edasi juba tundis noor inglise keelt valdav õp siirast huvi meie vastu - kes me oleme, kust me tuleme, kus üldse Eesti asub. Sain julgelt praktiseerida oma inglise keelt ning meie Eestimaa sai õigesse kohta määratud:)
Grupp oli mõnus, kuulati huviga Cortegada saare lugusid, toimus oodatud piknik ja enne paati astumist veel kõik ujuma:)
Nagu meil Kairiga kombeks, kuulus ka seekord matka juurde erinevate taimede tundma õppimine. Oleme juba kuuendat korda saarel, kuid leidsime ka seekord endi jaoks täiesti uusi liike:
Pildigaleriist võib leida veel randa paigutatud risti ja ka renoveeritava kabeli pildi. Kabel on pühendatud Püha Jakobus Vanemale (Santiago Apóstol) ja see on olnud palverännakute oluliseks sihtkohaks. Lisaks kabelile on saare rannas tuntud rist, mida nimetatakse "Cruceiro de Cortegada". See kivirist on tüüpiline Galicias ja sageli paigutatud teedele, sildadele ja olulistele paikadele, märkides ristiusu kohalolekut ja kaitset.
Need kaks sümbolit - kabel ja rist, esindavad saare ajaloolist ja religioosset tähtsust, olles samas ka populaarsed vaatamisväärsused turistide ja palverändurite seas.
Usun, et kui oleme minemas ka seitsmendat korda saarele, ei saa see olema igav:)
Cortigada rutiin:)
Cortigada saarele minemisest on juba välja kujunenud mõnus rutiin. Hommikune jalutuskäik mööda promenaadi (kiirel sammul ca 15 min), sadamas kell 9.30-10.00, mootorpaadiga üle (ca 3 min) ja ootama oma gruppi ning grupijuhti, seekord giid Marinat.
Lastegruppi vaadates mõtlen nende vanuse peale, aga et täpne olla, alustan suhtlust õpetajaga. Pakun, et lapsed nii 12-13-aastased, mis osutus absoluutselt tõeks:) Edasi juba tundis noor inglise keelt valdav õp siirast huvi meie vastu - kes me oleme, kust me tuleme, kus üldse Eesti asub. Sain julgelt praktiseerida oma inglise keelt ning meie Eestimaa sai õigesse kohta määratud:)
Grupp oli mõnus, kuulati huviga Cortegada saare lugusid, toimus oodatud piknik ja enne paati astumist veel kõik ujuma:)
Nagu meil Kairiga kombeks, kuulus ka seekord matka juurde erinevate taimede tundma õppimine. Oleme juba kuuendat korda saarel, kuid leidsime ka seekord endi jaoks täiesti uusi liike:
- lamav naistepuna,
- centaurium (maasapp) scilloides,
Pildigaleriist võib leida veel randa paigutatud risti ja ka renoveeritava kabeli pildi. Kabel on pühendatud Püha Jakobus Vanemale (Santiago Apóstol) ja see on olnud palverännakute oluliseks sihtkohaks. Lisaks kabelile on saare rannas tuntud rist, mida nimetatakse "Cruceiro de Cortegada". See kivirist on tüüpiline Galicias ja sageli paigutatud teedele, sildadele ja olulistele paikadele, märkides ristiusu kohalolekut ja kaitset.
Need kaks sümbolit - kabel ja rist, esindavad saare ajaloolist ja religioosset tähtsust, olles samas ka populaarsed vaatamisväärsused turistide ja palverändurite seas.
Usun, et kui oleme minemas ka seitsmendat korda saarele, ei saa see olema igav:)
31.05 - reede
Terve nädal Cortigadal
Nädala lõpuks saame kogemuse kõige pisematega. Lapsed saabusid matkale Vilagarcia linna lähistelt kohast nimega Caldas (ca 25 min sõitu sadamasse).
Ka seekord tuuakse saarele palju lapsi, pidime Kairiga ootama ligi 2 tundi, enne kui kõik olid kohale toimetatud. Meie väikest gruppi (kuni 20 last) hakkab juhatama Luis. Kuna tegu on kõige pisematega, siis nad lihtsalt olid nii armsakesed, väiksemad neist 3-aastased, aga oli ka vanemaid.
Kui rannast tulime, siis kõik tahtsid näidata oma pihkude vahele peidetud rannakarpe. Ja kui juba julgesid näidata, siis julgesid ka küsida –
„Como te llamas?“
"Mi nombre es Jana"
„Como te llamas?“ - küsin vastu:)
Ja kui julgelt nad kõik hakkasid oma nimesid ütlema! Suutsin mõne nime valesti hääldada ja kohe tõsiselt parandati mind:)
Kõik lapsed olid väga vahvad ja tublid. Oli küll poiss, kelle botasega oli terve tee probleem ja nuttu palju. Kuna õpetaja tähelepanu läks poisile, siis meie hoidsime teistel pilku peal. Kokku oli seda gruppi saatmas kaks õpetajat, kes tegid väga head tööd lastega.
Loomulikult saarele tiiru peale ei tehtud, aga kokkuvõtteks võiks seda vabalt nimetada üheks mõnusaks matkaks. Luis juba oskab tegeleda lastega, kõik muutub tema käes nii põnevaks. Kui rajalt tagasi, seati puude alla üles nn väike teatrilava. Väiksed vaatajad pandi istuma ja kui teater algas, elati südamest kaasa esitatud loole. Luisi aitas Gema, kes koos moodustavad toreda tandemi!
Selline see nädal sai, igati töökas ja asjalik!
Lisan lõppu veel pilte nii lastest, etendusest kui ka loodusest.
Head vaatamist!
Terve nädal Cortigadal
Nädala lõpuks saame kogemuse kõige pisematega. Lapsed saabusid matkale Vilagarcia linna lähistelt kohast nimega Caldas (ca 25 min sõitu sadamasse).
Ka seekord tuuakse saarele palju lapsi, pidime Kairiga ootama ligi 2 tundi, enne kui kõik olid kohale toimetatud. Meie väikest gruppi (kuni 20 last) hakkab juhatama Luis. Kuna tegu on kõige pisematega, siis nad lihtsalt olid nii armsakesed, väiksemad neist 3-aastased, aga oli ka vanemaid.
Kui rannast tulime, siis kõik tahtsid näidata oma pihkude vahele peidetud rannakarpe. Ja kui juba julgesid näidata, siis julgesid ka küsida –
„Como te llamas?“
"Mi nombre es Jana"
„Como te llamas?“ - küsin vastu:)
Ja kui julgelt nad kõik hakkasid oma nimesid ütlema! Suutsin mõne nime valesti hääldada ja kohe tõsiselt parandati mind:)
Kõik lapsed olid väga vahvad ja tublid. Oli küll poiss, kelle botasega oli terve tee probleem ja nuttu palju. Kuna õpetaja tähelepanu läks poisile, siis meie hoidsime teistel pilku peal. Kokku oli seda gruppi saatmas kaks õpetajat, kes tegid väga head tööd lastega.
Loomulikult saarele tiiru peale ei tehtud, aga kokkuvõtteks võiks seda vabalt nimetada üheks mõnusaks matkaks. Luis juba oskab tegeleda lastega, kõik muutub tema käes nii põnevaks. Kui rajalt tagasi, seati puude alla üles nn väike teatrilava. Väiksed vaatajad pandi istuma ja kui teater algas, elati südamest kaasa esitatud loole. Luisi aitas Gema, kes koos moodustavad toreda tandemi!
Selline see nädal sai, igati töökas ja asjalik!
Lisan lõppu veel pilte nii lastest, etendusest kui ka loodusest.
Head vaatamist!
01.-02.06 -laupäev ja pühapäev
Juhhuu! Minu sünnipäev Hispaanias!
Minu veinimõisa unistus sel korral kahjuks teoks ei saanud, sest siinses lähipiirkonnas ei tehta väga inglise keeles tuure. Ei ole veel selgeks saanud ei galeegi ega ka hispaania keelt:)
Kuna plaan A ei läinud töösse, siis tuli mõelda plaan B peale. Otsustasime Kairigi A Coruña linna kasuks, mis asub meie kodulinnast ca tunnise rongisõidu kaugusel (põhja suunda). Linnal on rikkalik ajalugu, mis ulatub tagasi Rooma aegadesse. Üks selle kuulsamaid maamärke on Herkulese torn - iidne Rooma tuletorn.
Otsustasime külastada nii ookeani ääres asuvat Aquarium Finisterrae`d kui ka imetleda Herkulese torni. Need mõlemad vaatamisväärsused asuvad lähestikku.
Aquarium Finisterrae on üks olulisemaid akvaariume (ka merenduskeskus) Hispaanias ja populaarne turismisihtkoht nii kohalikele kui ka turistidele, kuigi mulle tundus, et ainsad turistid olime küll meie:) Saan aru, pole veel hooaeg alanud.
Üheks populaarsemaks eksponaadiks selles keskuses on suur ookeanibassein, kust saab näha erinevaid tohutult palju kalaliike ja mereelukaid- merikilpkonnadest kuni haideni välja. Ja muidugi hoone akendest ja vaateplatvormidelt avanevad ülimegad vaated ookeanile. Akvaariumi vahetus lähedusest paistabki Herkulese torn.
Herkulese torn (Torre de Hércules) on ajalooline majakas. See on ainus antiikajast pärinev majakas, mis on tänapäevani kasutuses. Herkulese torn ehitati Rooma keisri Traianuse ajal, 2. sajandil pKr ja on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Torn on umbes 55 m kõrge, seisab 57 m merepinnast kõrgemal. Seda on sajandite jooksul mitu korda renoveeritud, kuid selle alusstruktuur on säilinud algupärasena.
Märkimisväärne on ka vanalinn (Ciudad Vieja), mis on hästi säilinud keskaegse arhitektuuriga. Kuna meie aeg oli limiteeritud, siis väga põhjalikult ei jõudnud tutvuda ei akvaariumi, ei Herkulese torni ega ka linnaga.
Enne rongi väljumist (21.25) jõudsime vanalinnas veel süüa. Jumal tänatud, sest olin juba leppinud, et päev möödub hõrgutisteta.
Söögikohta paljude hulgast pole lihtne valida, aga mul meeles kunagine soovitus, et kus on rahvast, on ka toit maitsev. Kas see nüüd 100% tõde, aga valisime seekord koha, kus ikkagi oli rahvast. Teenindaja oli lahe tegelane. Ma ei tea, mis lugu selle eesti keelega on, aga nii mitmed inimesed on pakkunud meid venelasteks, ukrainlasteks või siis pigem lätlasteks:) Peame Kairiga vist peeglisse vaatama:) Üllatus kõigil suur, kui räägime Eestimaast ja eesti keelest.
Aga toidud olid nii oivalised – grillitud kammeljas koos väikeste roheliste paprikatega. Mina tellisin lisaks veel kardulat:)
Nautisime oma sööke ja veini viimse minutini, vaat et jää kasvõi rongist maha, mõni min enne väljumist potsatasime hingeldades rongile.
Pühapäeval pakuti meile võimalust osaleda Pontevedra linna lähistel matkal, mis eelkõige pühendatud linnuvaatlusele. Luis, Cortegada matkajuht, võttis meid oma auto peale ja edasi juba sõit linnast välja (ca 30 min).
No jälle...ega me osanud midagi oodata. Selgus tuli kohapeal, et matk on organiseeritud peredele koos giid Savaga. Kõikidele jagati pihku prinditud lehed lindude tuvastamiseks. Kuid peab ütlema, et koos suure hulga inimestega, sh lastega, ei ole see korralik linnuvaatlusmatk. Meile lasti linnuhääli telefonist:) Aga loodus oli ümberringi kaunis, eriti uhked olid vaated kõrgeimast tipust.
Matka lõpetuseks ehitati koos peredega lindudele pesakaste. No me Kairiga õnneks või kahjuks ei ehitanud:) Luis tõi kiirelt autost kotitäie puitmaterjali (õige suurusega tükke), haamreid, naelu ja töö läks lahti. No ja tegidki kõik omale pesakastid, kaasa said õpetussõnad, kuhu ja kuidas see kodus üles panna.
Pole teab mis uudis, et hispaanlased armastavad koos peredega aega veeta ja seda kõike oli lihtsalt nii tore pealt vaadata!
Pildid räägivad enda eest.
Selliseks see viimane nädalavahetus siin Hispaanias kujunes.
Järgmisel laupäeval oleme juba teel Eesti poole. Enne aga ees ootamas praktika neljas nädal.
Juhhuu! Minu sünnipäev Hispaanias!
Minu veinimõisa unistus sel korral kahjuks teoks ei saanud, sest siinses lähipiirkonnas ei tehta väga inglise keeles tuure. Ei ole veel selgeks saanud ei galeegi ega ka hispaania keelt:)
Kuna plaan A ei läinud töösse, siis tuli mõelda plaan B peale. Otsustasime Kairigi A Coruña linna kasuks, mis asub meie kodulinnast ca tunnise rongisõidu kaugusel (põhja suunda). Linnal on rikkalik ajalugu, mis ulatub tagasi Rooma aegadesse. Üks selle kuulsamaid maamärke on Herkulese torn - iidne Rooma tuletorn.
Otsustasime külastada nii ookeani ääres asuvat Aquarium Finisterrae`d kui ka imetleda Herkulese torni. Need mõlemad vaatamisväärsused asuvad lähestikku.
Aquarium Finisterrae on üks olulisemaid akvaariume (ka merenduskeskus) Hispaanias ja populaarne turismisihtkoht nii kohalikele kui ka turistidele, kuigi mulle tundus, et ainsad turistid olime küll meie:) Saan aru, pole veel hooaeg alanud.
Üheks populaarsemaks eksponaadiks selles keskuses on suur ookeanibassein, kust saab näha erinevaid tohutult palju kalaliike ja mereelukaid- merikilpkonnadest kuni haideni välja. Ja muidugi hoone akendest ja vaateplatvormidelt avanevad ülimegad vaated ookeanile. Akvaariumi vahetus lähedusest paistabki Herkulese torn.
Herkulese torn (Torre de Hércules) on ajalooline majakas. See on ainus antiikajast pärinev majakas, mis on tänapäevani kasutuses. Herkulese torn ehitati Rooma keisri Traianuse ajal, 2. sajandil pKr ja on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Torn on umbes 55 m kõrge, seisab 57 m merepinnast kõrgemal. Seda on sajandite jooksul mitu korda renoveeritud, kuid selle alusstruktuur on säilinud algupärasena.
Märkimisväärne on ka vanalinn (Ciudad Vieja), mis on hästi säilinud keskaegse arhitektuuriga. Kuna meie aeg oli limiteeritud, siis väga põhjalikult ei jõudnud tutvuda ei akvaariumi, ei Herkulese torni ega ka linnaga.
Enne rongi väljumist (21.25) jõudsime vanalinnas veel süüa. Jumal tänatud, sest olin juba leppinud, et päev möödub hõrgutisteta.
Söögikohta paljude hulgast pole lihtne valida, aga mul meeles kunagine soovitus, et kus on rahvast, on ka toit maitsev. Kas see nüüd 100% tõde, aga valisime seekord koha, kus ikkagi oli rahvast. Teenindaja oli lahe tegelane. Ma ei tea, mis lugu selle eesti keelega on, aga nii mitmed inimesed on pakkunud meid venelasteks, ukrainlasteks või siis pigem lätlasteks:) Peame Kairiga vist peeglisse vaatama:) Üllatus kõigil suur, kui räägime Eestimaast ja eesti keelest.
Aga toidud olid nii oivalised – grillitud kammeljas koos väikeste roheliste paprikatega. Mina tellisin lisaks veel kardulat:)
Nautisime oma sööke ja veini viimse minutini, vaat et jää kasvõi rongist maha, mõni min enne väljumist potsatasime hingeldades rongile.
Pühapäeval pakuti meile võimalust osaleda Pontevedra linna lähistel matkal, mis eelkõige pühendatud linnuvaatlusele. Luis, Cortegada matkajuht, võttis meid oma auto peale ja edasi juba sõit linnast välja (ca 30 min).
No jälle...ega me osanud midagi oodata. Selgus tuli kohapeal, et matk on organiseeritud peredele koos giid Savaga. Kõikidele jagati pihku prinditud lehed lindude tuvastamiseks. Kuid peab ütlema, et koos suure hulga inimestega, sh lastega, ei ole see korralik linnuvaatlusmatk. Meile lasti linnuhääli telefonist:) Aga loodus oli ümberringi kaunis, eriti uhked olid vaated kõrgeimast tipust.
Matka lõpetuseks ehitati koos peredega lindudele pesakaste. No me Kairiga õnneks või kahjuks ei ehitanud:) Luis tõi kiirelt autost kotitäie puitmaterjali (õige suurusega tükke), haamreid, naelu ja töö läks lahti. No ja tegidki kõik omale pesakastid, kaasa said õpetussõnad, kuhu ja kuidas see kodus üles panna.
Pole teab mis uudis, et hispaanlased armastavad koos peredega aega veeta ja seda kõike oli lihtsalt nii tore pealt vaadata!
Pildid räägivad enda eest.
Selliseks see viimane nädalavahetus siin Hispaanias kujunes.
Järgmisel laupäeval oleme juba teel Eesti poole. Enne aga ees ootamas praktika neljas nädal.
03.06 – esmaspäev
Uus saar - Illa de Arousa
Kuna oleme olnud hästi tegusad, ka nädalavahetuseti, siis saime esmaspäeva vabaks. Pool päeva kulus kodustele toimetustele ja edasi otsustasin minna saarele, millel nimeks Illa de Arousa. Kuidas aga minna saarele, mis asub ca 15 km kaugusel- taksoga, bussiga, rattaga... Valikusse jäi esimene, sest teisi võimalusi polevatki.
Takso sain raudteejaamast ja see maksis mulle 22 eurot. Taksojuht oli väga lahe mees, inglise keele oskaja ning oli Galiciasse kolinud 7 aastat tagasi Venezuelast. Armas oli kuulda tema perekonnalugu, sh jõudis ta rääkida ka oma vanemate kokkusaamise loost. Ta oskas mulle soovitada saare ilusaid kohti ja andis tagasisõiduks ka taksojuhi numbri, kel nimeks Paco. Saarel olla nimelt ainult üks takso ja sellise info eest tasus olla väga tänulik.
Edasi seadsin sammud soovitatud suunas. Linnast eemaldudes esiti tõustes aina kõrgemale ja siis laskudes jõudsin nagu paradiisi, samm-saamu haaval avanesid ülimalt kaunid vaated. Lähestikku asus mitu ilusat randa, männimets, läbi selle rajad .... Tagasiteeks valisin uue marsruudi ja niimoodi seigeldes jõudsin teisele poole saart.
Loodan väga, et kes juhtub neid pilte vaatama, et see wow tunne tekib:)
Uus saar - Illa de Arousa
Kuna oleme olnud hästi tegusad, ka nädalavahetuseti, siis saime esmaspäeva vabaks. Pool päeva kulus kodustele toimetustele ja edasi otsustasin minna saarele, millel nimeks Illa de Arousa. Kuidas aga minna saarele, mis asub ca 15 km kaugusel- taksoga, bussiga, rattaga... Valikusse jäi esimene, sest teisi võimalusi polevatki.
Takso sain raudteejaamast ja see maksis mulle 22 eurot. Taksojuht oli väga lahe mees, inglise keele oskaja ning oli Galiciasse kolinud 7 aastat tagasi Venezuelast. Armas oli kuulda tema perekonnalugu, sh jõudis ta rääkida ka oma vanemate kokkusaamise loost. Ta oskas mulle soovitada saare ilusaid kohti ja andis tagasisõiduks ka taksojuhi numbri, kel nimeks Paco. Saarel olla nimelt ainult üks takso ja sellise info eest tasus olla väga tänulik.
Edasi seadsin sammud soovitatud suunas. Linnast eemaldudes esiti tõustes aina kõrgemale ja siis laskudes jõudsin nagu paradiisi, samm-saamu haaval avanesid ülimalt kaunid vaated. Lähestikku asus mitu ilusat randa, männimets, läbi selle rajad .... Tagasiteeks valisin uue marsruudi ja niimoodi seigeldes jõudsin teisele poole saart.
Loodan väga, et kes juhtub neid pilte vaatama, et see wow tunne tekib:)
04.06 – teisipäev
Viimane kord Cortegadal
Toimimise rütm on teada - mootorpaadiga saarele, oodata gruppi ja siis giidiga matkama. Seekordseks giidiks on Ana ja 9-aastased lapsed pärit kusagilt Galicia keskelt. Väärib mainimist, et seekordne matk oli natuke teistmoodi eelmistega võrreldes. Ana kohandas matka täpselt selliseks, kuidas lapsed talle küsimusi esitasid või oma leide näitasid. Alustasid cacast - vist polegi vaja eesti keelde tõlkida:) Aga tõesti, saarel ju erinevaid loomi ning ikkagi põnev teada, kes-kus käinud. Lapsed soovisid ka teada, kes neid saare suuri käbisid närinud on – põhiliselt siis rotid ja rähnid toksinud. Rääkis huvitavalt veel fotosünteesist, tutvustas puid ja linde ja juttu tuli isegi liblikatest.
Minule on see saar kõikide nende käikude jooksul väga armsaks ja koduseks saanud.
Veel enne äratulekut toimus midagi erakordset - metssea poeg, mitte väga beebi:) sammus võsast kartmatult välja. Osa lastest, kes olid jäänud puude alla, andsid valjuhäälselt sellest teada. See loomake tegi julgelt laste ees tiire. Saarevaht teadis öelda, et tal kusagil kolm õekest veel:) Jõudsin ka filmida seda tavatut olukorda, nii et olge lahked, panen metsseaga filmilõigu siia.
Cortegada saar on silmapaistvalt ilus oma lopsaka metsa, rikkaliku elustiku ja ajalooliste paikadega. Saarel kasvab vanu tammepuid, eukalüptipuid, loorberipuid.
Seda ei taha mõeldagi, mis oleks kui Kuningas Alfonso XIII plaanid või eraarendajate plaanid oleks ellu viidud ...
20. sajandi alguses soovis Hispaania kuningas Alfonso XIII ehitada saarele suveresidentsi, mis oleks olnud suur ja luksuslik palee. Hiljem, 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses, olid eraettevõtjatel plaanid arendada saart turismi tarbeks. Need plaanid hõlmasid kuni 50 maja ehitamist, samuti muid rajatisi, et muuta saar atraktiivseks sihtkohaks.
Looduskaitseala staatus on aidanud säilitada saare looduslikku ilu.
Cortegada saar on suurepärane näide sellest, kuidas loodus- ja kultuuripärandit saab säilitada tulevastele põlvedele.
Viimane kord Cortegadal
Toimimise rütm on teada - mootorpaadiga saarele, oodata gruppi ja siis giidiga matkama. Seekordseks giidiks on Ana ja 9-aastased lapsed pärit kusagilt Galicia keskelt. Väärib mainimist, et seekordne matk oli natuke teistmoodi eelmistega võrreldes. Ana kohandas matka täpselt selliseks, kuidas lapsed talle küsimusi esitasid või oma leide näitasid. Alustasid cacast - vist polegi vaja eesti keelde tõlkida:) Aga tõesti, saarel ju erinevaid loomi ning ikkagi põnev teada, kes-kus käinud. Lapsed soovisid ka teada, kes neid saare suuri käbisid närinud on – põhiliselt siis rotid ja rähnid toksinud. Rääkis huvitavalt veel fotosünteesist, tutvustas puid ja linde ja juttu tuli isegi liblikatest.
Minule on see saar kõikide nende käikude jooksul väga armsaks ja koduseks saanud.
Veel enne äratulekut toimus midagi erakordset - metssea poeg, mitte väga beebi:) sammus võsast kartmatult välja. Osa lastest, kes olid jäänud puude alla, andsid valjuhäälselt sellest teada. See loomake tegi julgelt laste ees tiire. Saarevaht teadis öelda, et tal kusagil kolm õekest veel:) Jõudsin ka filmida seda tavatut olukorda, nii et olge lahked, panen metsseaga filmilõigu siia.
Cortegada saar on silmapaistvalt ilus oma lopsaka metsa, rikkaliku elustiku ja ajalooliste paikadega. Saarel kasvab vanu tammepuid, eukalüptipuid, loorberipuid.
Seda ei taha mõeldagi, mis oleks kui Kuningas Alfonso XIII plaanid või eraarendajate plaanid oleks ellu viidud ...
20. sajandi alguses soovis Hispaania kuningas Alfonso XIII ehitada saarele suveresidentsi, mis oleks olnud suur ja luksuslik palee. Hiljem, 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses, olid eraettevõtjatel plaanid arendada saart turismi tarbeks. Need plaanid hõlmasid kuni 50 maja ehitamist, samuti muid rajatisi, et muuta saar atraktiivseks sihtkohaks.
Looduskaitseala staatus on aidanud säilitada saare looduslikku ilu.
Cortegada saar on suurepärane näide sellest, kuidas loodus- ja kultuuripärandit saab säilitada tulevastele põlvedele.
05.06 – kolmapäev
Mõned päevad veel praktikat
Meile pakuti võimalust minna taas Onsi saarele ja selline pakkumine enne praktika lõppu tundus suurepärasena:) Saar on piisavalt suur, et avastada teist korda selle omapära. Laevaga toodi rahvast saarele omajagu, aga kui minna sadamakaist kaugemale, ei näe rajal liikumas peaaegu mitte kedagi. Ühesõnaga selliseid hullunuid matka- ja loodushuvilisi ei leiagi nii kergelt:)
Täna jäi meil oma valitud matkarajaga tutvumiseks ka piisavalt aega - teel kohatud kaunid taimed, huvitavad puud ja võõra häälega linnud, palju sisalikke sibamas üle matkaraja (video).
Kohe kindlasti erinevad saare pooled üksteisest mõeldes eelmise korra külastuse peale.
Panen kirja lõpetuseks mõned kaunid taimede nimed, mida imetlesime (kolmas rida).
Mõned päevad veel praktikat
Meile pakuti võimalust minna taas Onsi saarele ja selline pakkumine enne praktika lõppu tundus suurepärasena:) Saar on piisavalt suur, et avastada teist korda selle omapära. Laevaga toodi rahvast saarele omajagu, aga kui minna sadamakaist kaugemale, ei näe rajal liikumas peaaegu mitte kedagi. Ühesõnaga selliseid hullunuid matka- ja loodushuvilisi ei leiagi nii kergelt:)
Täna jäi meil oma valitud matkarajaga tutvumiseks ka piisavalt aega - teel kohatud kaunid taimed, huvitavad puud ja võõra häälega linnud, palju sisalikke sibamas üle matkaraja (video).
Kohe kindlasti erinevad saare pooled üksteisest mõeldes eelmise korra külastuse peale.
Panen kirja lõpetuseks mõned kaunid taimede nimed, mida imetlesime (kolmas rida).
- Harilik mustnupp, Eestis haruldane (punane)
- Malva tournefortiana (lilla), Galicia taim
- Centaury ja spotted rock - rose (koos)
- Capeweed (kollane)
06.06 – neljapäev
Eelviimane päev ja Cies
Praktika lõpuks annavad kõige rohkem tunda jalad, sest oleme neid ikka piisavalt kulutanud:)
Aga neljapäevane eripakkumine – Cies, sobis meile suurepäraselt:) See on uskumatu, kui palju rahvast tuuakse saarele mitmete laevakompaniide poolt, kuigi inimeste arv on piiratud QR koodidega (kuni 1800 inimest päevas). Ei taha mõeldagi, kui kõik oleks vaba...
Saarel on võimalus valida matkamiseks nelja raja vahel ja meie valisime veel avastamata tuletorni raja.
Täna oli saare infopunktis Marta, kohtusime temaga enne rajale asumist ja ka pärast raja läbimist. Tänasime teda meile pühendatud aja eest väikse kingitusega ja saime ka kõik koos pildile.
Kutsusime teda külla Eestisse, aga saime aru, et suvel sööksid sääsed ja muud väiksed mutukad meid kõiki ära, seega hoopis talvepuhkus Eestis:) Miks ka mitte!
Rutates ette homsesse, siis eesootava viimase päeva magustoiduks saab olema taas Cies. Lubasime viimast päeva võtta rahulikumalt. Homne ilmateade näitab piirkonda väga kuuma päeva, Hispaaniale kohaselt ligi 30-kraadist kuuma...
Nüüd juba siis tõeline Hispaania!
Eelviimane päev ja Cies
Praktika lõpuks annavad kõige rohkem tunda jalad, sest oleme neid ikka piisavalt kulutanud:)
Aga neljapäevane eripakkumine – Cies, sobis meile suurepäraselt:) See on uskumatu, kui palju rahvast tuuakse saarele mitmete laevakompaniide poolt, kuigi inimeste arv on piiratud QR koodidega (kuni 1800 inimest päevas). Ei taha mõeldagi, kui kõik oleks vaba...
Saarel on võimalus valida matkamiseks nelja raja vahel ja meie valisime veel avastamata tuletorni raja.
Täna oli saare infopunktis Marta, kohtusime temaga enne rajale asumist ja ka pärast raja läbimist. Tänasime teda meile pühendatud aja eest väikse kingitusega ja saime ka kõik koos pildile.
Kutsusime teda külla Eestisse, aga saime aru, et suvel sööksid sääsed ja muud väiksed mutukad meid kõiki ära, seega hoopis talvepuhkus Eestis:) Miks ka mitte!
Rutates ette homsesse, siis eesootava viimase päeva magustoiduks saab olema taas Cies. Lubasime viimast päeva võtta rahulikumalt. Homne ilmateade näitab piirkonda väga kuuma päeva, Hispaaniale kohaselt ligi 30-kraadist kuuma...
Nüüd juba siis tõeline Hispaania!
07.06 – reede
Viimane praktika päev
Selle loo siia kirjutan juba Eestis olles. Viimase päeva sissekande tegemiseks praktikapäevikusse ei jäänud aega, kuna saime päeva lõppedes kokku veel Aliciaga ja nii toredalt samas kohas, kus oma teekonda alustasime – Casablancas“. Pidasime meeles teda ka väikse kingitusega:)
Niisiis ... viimane päev Ciesil. See saar oli igat käiku väärt! Iga korraga avastasime seda uue nurga alt. Otsustasime Kairiga lõpetuseks veel teha väikse rännaku Faro do Peito 2,1 km pikkusel rajal pärast imekauni ranna külastust. Kairi tegi selle ära, mida mina ei julenud – nimelt ujumise 14-kraadises vees. Enne laeva väljumist kell 17.00 saime kokku infopunktis veel Beaga. Pildid räägivad enda eest!
Kokkuvõtteks - oli palju põnevust, oli väga palju uut. Need Galicia piirkonna taimed, lilled, puud ja põõsad ning muidugi ka linnud olid avastamist väärt. Meid võtsid vastu väga toredad inimesed, kes kõik pingutasid selle nimel, et meile jääks Erasmus programmi raames tehtud praktika meelde ainult positiivses võtmes.
Tänan kõiki, kes tegid selle õpetliku ja elamusterohke praktika võimalikuks.
Uute kohtumisteni!
Jana
Viimane praktika päev
Selle loo siia kirjutan juba Eestis olles. Viimase päeva sissekande tegemiseks praktikapäevikusse ei jäänud aega, kuna saime päeva lõppedes kokku veel Aliciaga ja nii toredalt samas kohas, kus oma teekonda alustasime – Casablancas“. Pidasime meeles teda ka väikse kingitusega:)
Niisiis ... viimane päev Ciesil. See saar oli igat käiku väärt! Iga korraga avastasime seda uue nurga alt. Otsustasime Kairiga lõpetuseks veel teha väikse rännaku Faro do Peito 2,1 km pikkusel rajal pärast imekauni ranna külastust. Kairi tegi selle ära, mida mina ei julenud – nimelt ujumise 14-kraadises vees. Enne laeva väljumist kell 17.00 saime kokku infopunktis veel Beaga. Pildid räägivad enda eest!
Kokkuvõtteks - oli palju põnevust, oli väga palju uut. Need Galicia piirkonna taimed, lilled, puud ja põõsad ning muidugi ka linnud olid avastamist väärt. Meid võtsid vastu väga toredad inimesed, kes kõik pingutasid selle nimel, et meile jääks Erasmus programmi raames tehtud praktika meelde ainult positiivses võtmes.
Tänan kõiki, kes tegid selle õpetliku ja elamusterohke praktika võimalikuks.
Uute kohtumisteni!
Jana
